ARVUSTUS | "Vihmane päev New Yorgis" on Woody Alleni fännide jaoks tõeline maiuspala


A Rainy Day in New York (2019)
"Vihmane päev New Yorgis"Foto: Jessica Miglio, Capital Pictures/Scanpix

Üliõpilased (Timothée Chalamet, Elle Fanning) suunduvad New Yorki romantilist nädalalõppu veetma. Vähemalt nii plaanib seda noormees, aga neiu mõtleb peamiselt kohtumisele kuulsa filmitegijaga (Liev Schreiber), kes talle intervjuu lubas anda.

"Vihmane päev New Yorgis"
A Rainy Day in New York
Gravier Productions, Perdido Productions
režissöörWoody Allen
peaosatäitjadElle Fanning, Jude Law, Timothée Chalamet, Liev Schreiber, Diego Luna, Selena Gomez
Kinoveeb8
 A Rainy Day in New York
(2019) on IMDb

Enam või vähem nimekatest tegijatest löövad kaasa näiteks Diego Luna, Jude Law, Rebecca Hall, Cherry Jones, Selena Gomez.

Kui Woody Allen sulle üldiselt muljet ei avalda, või meeldib eelkõige ta vanem kraam, siis pole edasilugemisel vast suurt mõtet. Kes toimeka vanameistri vastu aga endiselt südames sooja pehmet paigakest kannab nagu mina, sel palun lahkesti edasi astuda.

Minu parim sõber vaatab neil päevil palju Eesti Netflixis ja Amazonis uusi sarju ja kurdab, et miks enamik kraami peab nii sünge, kurjakuulutav ja/või vägivaldne olema. On suurejooneline ja cool küll, aga kui vaheldust napib, siis tüütab ju ära. Vahel kohe tahaks "Gilmore’i tüdrukud" või "Sõbrad" uuesti peale panna.

Seotud lood:

Leian, et need omadused on jõudnud ka peavoolu täitvate filmide hulka. Suuret kassat teha ihkav ekraanilugu ei saa ikka ilusatest asjadest pajatada, kui see just arvutianimatsioon või muusikal pole. Vähemalt peaks lugu mingist otsast eepilise mõõdu välja andma, muidu jääb paljunäinud vaatajal mulje, et midagi „huvitavat” ei toimugi.

"Vihmane päev New Yorgis" Foto: Jessica Miglio, Capital Pictures/Scanpix

Hea näide on legend Quentin Tarantino uus töö "Ükskord Hollywoodis” ("Once Upon a Time ... in Hollywood”), mis on igas mõttes kvaliteetne tükk meelelahutust. Aga seal on nii vähe cool'i vägivalda, et isegi suurim Tarantino-fänn võib tabada end mõttelt, et miks „midagi ei juhtu”. Nojah, eks film ole pikk ka, kaks ja kolmveerand tundi.

Kunagi maailma nimekaimate-mõjukaimate filmitegijate hulka kuulunud Woody Allen, kes juba 1960ndate lõpust pea igal aastal uue teose lagedale toob, on alati sellele trendile vastu ujunud ja oma isikupärasele stiilile truuks jäänud, kuigi see on aja jooksul muidugi omajagu arenguid ja eksperimentegi läbi teinud.

Ta kirjutab-režissöörib just selliseid filme, mis räägivad justkui eimillestki ja millest eepostest läbiimbunud moodsal kinohuvilisel on keeruline hingetoitu või pidepunkti leida.

Ei ole need süngeilmelised ega vägivaldsed, superkangelasi, purunevaid hooneid ja aegluubis läbi õhu lendavad autosid pole ühtegi... Maailm ei hakka kohe hukkuma – vastupidi, Alleni armastatud suurlinn New York tundub lähim asi püsivale ja igavesele, mida siin elus kogeda võib. Ja lood ei kujuta mingeid maailma mastaabis suuri sündmusi, vaid lihtsalt grupi tegelaste elusid, keda ta otsustas seekord ekraanile tuua.

Euroopas ollakse mu tööde vastu viimasel ajal palju lahkemad kui USA-s, möönas vanameister ise ka mõne aja eest. Ilmselt ootab teda alati soe vastuvõtt Prantsusmaal, kus valmib selliseid justkui eimillestki filme suvaliste tegelaste eludest omajagu – või noh, selline on mu viimastel aastatel tekkinud üldmulje.

Alleni eelis prantslaste ees on mõõdutunne. Ta ei arva, et me peaksime filmi vastu tingimata kaks või rohkem tundi huvi tundma, nagu tundub tänapäeval soovitatav pikkus nii Euroopas kui ka USA-s, ükspuha kui palju või vähe neil seejuures öelda on. (Aasia, sh India kino ma hoolega ei jälgi, sealseid trende ei oska kommenteerida.)

Erinevalt prantslastest ei pühenda Allen ka liiga palju aega ebaolulistele kõrvaltegelaste või peategelaste suvaliste tegevuste näitamisele. Tema tööd on tüüpiliselt pooleteisetunnised ja "Vihmane päev New Yorgiski" kestab koos mõnusalt vanamoodsate algus- ja lõputiitritega kokku „vaid” 92 minutit. Nn täitematerjali pole mu hinnangul hetkegi.

Avastasin hiljuti, et mul on enamik Alleni enne 90ndate lõppu valminud projekte täitsa nägemata ja hakkasin neid ajaliselt õiges järjestuses üle vaatama.

Kui võrdlen selle sajandi kraami ta kiidetuima perioodi omaga (tinglikult: alates 1970ndate keskpaigast kuni 1990ndate keskpaigani), siis hakkab silma, et mees on filmitegijana tehniliselt tohutult arenenud. Varasemaga võrreldes nagu öö ja päev.

Kui tüüpiline „vana kooli” Alleni film mõjub kuuldemänguna, kus lavastus kõigub amatöörlikust adekvaatseni, tekst jookseb nii tihedalt, et sel pole õiget hingamisruumi ega loomulikku rütmi, tegelased on parimalgi juhul paberõhukesed ja loo arengu asemel see hüppab konnakesena lihtsalt ühe sündmuse juurest teise juurde, siis praegu on ta ikka palju sujuvam, kompaktsem ja meisterlikum.

Uus etapp loometeel hakkas kuskil selle sajandi alguses, äkki "Melinda and Melinda" (2004) paiku. Igatahes siis, kui ta vanuse tõttu või muudel põhjustel enam ise meeleldi peategelaste hulka kaamera ette ei roninud.

"Vihmane päev New Yorgis" Foto: Jessica Miglio, Capital Pictures/Scanpix

Alleni populaarsus ja tähtsus on samal ajal ebaõiglaselt kukkunud, korraga temast kui geeniusest enam ei räägita. Aga mulle meeldib see uue ajastu Allen väga, kuigi vana jääb ka muidugi omal moel lahedaks. Ja "Vihmane päev New Yorgis" kätkeb endas kõike seda, mis mulle täpselt nii väga uuema aja Alleni juures meeldib.

See teos on ideaalselt paika timmitud ja samas pealtnäha pingutuseta valminud pildike valitud tegelaste elust, täpsemalt eelkõige ühest päevast.

Kui sulle need tegelased mingil põhjusel huvi ei paku, siis pole muidugi midagi teha – on nt raske samastuda USA kõrgema klassi esindajatega, kes kallites ülikoolides käivad, vanemate raha raiskavad, New Yorgi tänavatel longivad jne. Aga muidu tundub see nagu suurepärane väike eskapism tavaelu juurest.

Alleni filme on ikka vaadatud ja nauditud tema isikupärase "käekirja" tõttu, nagu parimatele filmitegijatele kohane. Paljude jaoks on selle võlu paraku ammendunud, aga tegelikult püsib ta heas vormis.

Naudin ka, kuidas Allen on igas mõttes filmitegijana nii enesekindlaks muutunud. Ta ei pea vajalikuks enam vaimukustele rõhuda, et vaatajat köita, ta on oma näitlejates ja neile antud tegelastes nii veendunud, et laseb neil lihtsalt tegutseda, ilma mingite trikkide ja konksudeta. Ja siis see dialoog ja kogu teos lihtsalt vuliseb omasoodu edasi nagu jõeke.

Sama pingutusvaba tundub lugu, kus on küll ruumi väikesteks pööreteks ja kõrvalepõigeteks, aga mis ei jää kunagi mõttetult toppama ega pea vajalikuks mingit suurt tõde taga ajada või moraali pakkuda. Eelkõige on see pildike mingist ajast ja ruumist ning nii tulebki seda võtta.

Ja kõik näeb ka pildiliselt suurepärane välja, ilmselt tänu kolme Oscari laureaadist veteranoperaatorile Vittorio Storaro’le, kellega Allen viimastel aastatel palju koos töötab ja kes New Yorgist taaskord selle ilusaima ja piktoreskseima välja võlub. Isegi kui tegevus leiab aset suuresti tavalistel tänavatel ja paikades.

Ja mis seal salata, tore on ka jälgida, et millise seltskonna tuntumaid nägusid Allen seekord siis kaamera ette meelitab. Tahtjaid paistab alati leiduvat.

Fanning on seltskonnast vast igavaim, sest on tellitud kordama juba oma paljunäidatud naiivse mimmi karikatuuri, mida ta muidugi ka hästi valdab... aga "Kutsu mind oma nimega" staar Chalamet on endiselt värske ja teisedki väiksemates osades ei valmista pettumust.

Eriti kindlasti vana hea Cherry Jones, kelle puhul on üllatav, et ta polegi enne üheski Alleni teoses kaasa teinud. Selline tugev, lausa füüsiliselt ekraani endale haarav näitlejanna oleks au igale filmile. Kahjuks jätkub teda ekraanile õige napilt, peategelas-poisi emana lõppu.

Lõpetuseks nendin/soovitan, et kurb-koomilisi või koomilisi ja kurblikke ekraanitöid justnagu „eimillestki” teevad tänapäeval tegelikult veel mitmed tuntud (juudi päritolu) (lavakoomiku taustaga) ekraaniveteranid. Louis C.K., Larry David, Noah Baumbach... kui nimetada mõni, kes kohe pähe kargab, kuigi kõik nimetatud on väga erineva lähenemisega.

Leian siiski, et Allenil on nende hulgas endiselt aukoht ja loodan, et ta jätkab surmani. Härra saab detsembris juba 84-aastaseks, nii et mingi hetk tahab ehk pensionile jääda või hoopiski ära surra, aga vähemalt oma järgmise projekti "Rifkin’s Festival" saab loodetavasti valmis ikka. Edu!

Näe, Clint Eastwood on isegi veel viis aastat vanem ja ka endiselt põmmutab, mullu isegi veel kaamera ees...

"Vihmane päev New Yorgis" on praegu Forum Cinemas kinodes.