Berliini filmifestivalil esilinastunud draama "The Kindness of Strangers" on nagu ilusa ideega pooltoores toit


Berliini filmifestivalil esilinastunud draama "The Kindness of Strangers" on nagu ilusa ideega pooltoores toit
"The Kindness of Strangers"Ekraanitõmmis

Berliini filmifestivalil esilinastunud Lone Scherfigi ("An Education", "Their Finest") uus film "The Kindness of Strangers" kubiseb küll staaridest nagu Andrea Riseborough, Zoe Kazan, Bill Nighy ja Jay Baruchel, aga film ei suutnud sellelele vaatamata kriitkuid võluda. Berliini filmifestivalil viibiv filmikriitik Katariina Rebane oli üldise arvamusega ühel meelel - liiga melodramaatiline, pealetükkiv ja toores.

Külm lumine New York ja suurlinna üksikud hinged, kelle elud ühel hetkel ristuvad. “The Kindness of Strangers” on väike kollektsioon eritüpaažidest, kes kohtuvad kahvatute suurlinna tulede all ning ulatavad teineteisele käe kriisist ja üksindusest välja.

New Yorki tänavad ei ole suurele ekraanile kaugeltki võõrad, oleme neid näinud nii gängsterifilmides kui muusikaldies. Nii ei ole võõras ka käsitlus sellest linnast kui suurest, külmast ja üksildasest, täpselt nii nagu on ka lugematu arv filme, mis räägivad Los Angelesest ja Hollywoodist ning sinna õnne otsima läinutest. Ka siin mängib linn New York oma rolli - see on sümboolne pääsemise ja vabaduse koht, tähistades justkui kõikide võimaluste maad, kuhu jooksevad kokku miljonid, avastades saabudes, et kõiki võimalusi jagub vaid vähestele.

Buffalos pakib varahommikul enda ja kahe poja asjad Clara (Zoe Kazan) ning hiilib magava abikaasa juurest minema, põrutades Manhattani poole. Auto on ka ainus asi, mis tal on - kõik raha, pangakaart ja passid jäävad magava vägivaldse politseinikust abikaasa juurde. Clara püüab lastele serveerida vabadusse põgenemist kui reisi New Yorki, kuhu nad alati tulla on tahtnud ning manab näole vapra naeratuse laste ees, samal ajal kontvõõrana pidudelt käekotikesse toitu varastades. Kuid nende olukord muutub aina lootusetumaks ja lootusetumaks.

Seotud lood:

Clara ja tema poegade lugu on filmi selgrooks ning teised tegelased figureerivad pigem osana nende loost: arst Alice (Andrea Riseborough), kes korraldab kohaliku kiriku juures ka toidukööki vaestele ning andestamise tugigruppi. Marc (Tahar Rahim), kes satub peale vanglast vabanemist juhtima vene ärimehe mitte nii hästi minevat restorani ja igavene äpu Jeff (Caleb Landry Jones), keda alatasa igalt töökohalt lahti lastakse. Filmis on ka paar huvitavat kõrvaltegelast: vene ärimees Timofey (suurepärase Bill Nighy kehastuses), kes vaid tänu oma PR-i inimestele vene aktsendiga räägib ja kelle vene restoranist saab kõigi nende tegelaste ristumispunkt ja John Peter (Jay Baruchel) Marci advokaadist sõber, kes samuti erinevaid tegelasi filmis ühendab.

Kõiki neid tegelasi ühendab üksindus, olgu selleks halastajaõde Alice, kellele keegi ei halasta või luuserist Jeff, kes on siin maailmas täiesti üksi. Selles külmuses astuvad juurde võõrad abistavad käed ja see on ka filmi juhtmõte, mille ilmselgelt pealkiri juba välja ütleb. See pole film maailma päästmisest, vaid pigem heldusest, headusest ja sellest, et väikesed kaastundlikud teod ja tähelepanu võivad kellegi jaoks suurt rolli mängida.

Filmi üheks probleemiks ongi sarnaselt pealkirjaga oma sõnumi liigne pealetükkivus. Kõik on puust ja punaseks ning mõjub liialt moralistlikuna. Sherfig maalib üsna must-valge pildi, mis vastab ehk mingil määral ka tõele, New Yorki väga rikkastest versus nendest, kes seisavad supiköögi järjekorras. Sama kehtib tegelaste kohta, mistõttu ei ole vaestel näitlejatel suuresti, millega töötada. Nad näivad üheplaanilised ja mõningal juhul ka iseloomutud ning lõppkokkuvõttes ei hakka keegi neist tegelastest tõeliselt elama, pigem langevad kulunud stereotüüpidesse nagu luuser kellesse keegi usu, kuid kes peale väikest heategu puhkeb õitsele; halastajaõde, kelle natuur justkui ongi lihtsalt olla kogu aeg hea; ohvri staatuses noor naine, kellel on vägivaldne abikaasa; heatahtlik macho, keda on vääralt vangi pandud narkokuriteo eest. Clara mehest pole üldse mõtet rääkida - tal puudub igasugune iseloom, peale selle, et ta on nägus aga paha vägivaldne politseinik.

Kõik mõjub väga melodraamatiliselt ja lihtsustatult. Ainuke, kel oma rolliga midagigi õnnestub teha on Clara - tema püüd hoida poegade meeleolu üleval aina raskemas olukorras, näljas ja kodutuses, lai naeratus ja selle taga peituv meeleheide, ülesanne vanemana hakkama saada absurdses olukorras. Muidugi tuleneb teatud pealiskaudsus ka antud struktuuriga filmist - ükski tegelane peale Clara ei saa piisavalt ekraaniaega, et ennast avada ja nii antakse ka tegelaste tausta lood edasi igavalt kellegi otsese dialoogi kaudu. Ka loo sündmused näivad pigem kunstiliselt kokku pandud kui loomuliku asjade kulgemisena.

Film näitab nii pildiliselt kui ka rõhutatud dramaatilise muusikaga suurlinna elu kurbust ning maalib üpris tumeda pildi ühiskonnast, mis on katki, kus eksisteerib väga tugev sotsiaal-majanduslik segregatsioon, kuid lõpeb muinasjutulise happy endiga. Clara hüppab põhimõtteliselt otse supiköögi põhjast kõrgklassi, mis mõjub kui naivistlik deus ex machina.

Lone Scherfig, kes kuulus Dogma95 gruppi ning kelle hinnatud film “Italian for Beginners” (2001) võitis Berlinalel žürii eriauhinna, pakub viimase filmiga “The Kindness of Strangers” pooltoorest toitu, mida on küll võimalik süüa, aga teist korda ei telliks. Film ei suuda sügavalt puudutada isegi kui idee on ilus ja õrn, sest kes ei ihkaks, et maailmas oleks enam headust.