FILMIAJALUGU | Ingmar Bergmani esimene ingliskeelne film "The Touch" oli täielik läbikukkumine


FILMIAJALUGU | Ingmar Bergmani esimene ingliskeelne film "The Touch" oli täielik läbikukkumine
"The Touch" (1971)Ekraanitõmmis

1970. aasta talvel küsis Ingmar Bergmani agent ABC Picturesi presidendilt Martin Baumilt, kas too tahaks rahastada Bergmani esimest ingliskeelset filmi. „Väga tahaksin,“ ütles Baum ja palus näha stsenaariumit. Stsenaariumit ei ole, kostis agent. Baum peab tulema Londonisse, kus Bergman lavastab etendust ja andma nõusoleku Bergmani jutu põhjal. Baum neelatas: „Olgu.“ Lisaks peab ta kaasa võtma kõik, kes võivad ettepaneku peale „ei“ või „jah“ öelda. Baum neelatas kaks korda. Kui nii, siis nii.

Enamiku lavastajate selline ego oleks välja naerdud. Bergmani selleks hetkeks valminud 32 filmi tegelevad aga elu tähtsaimate teemadega – jumal, surm, armastus, inimene, vihkamine, eraldatus, tõde, hullumeelsus, seks, suhtlemine – ja on suur põhjus, miks filmi peetakse tõsiseltvõetavaks isikliku arvamuse meediumiks. Samas on Bergman ise kui filmide allikas suutnud jääda salapäraseks ja ABC nõustus suuresti lootuses erakust geeniust nii-öelda puudutada.

Bergman tundub pealtnäha üsna tavaline. Keskmise kehaehitusega. Kiilanev. Siis ta aga räägib ja elujõud tulvab välja. Bergman võib millestki keelduda nii toorelt, et see tundub peaaegu vulgaarne. Või ta võib keelduda ja puudutada kohe vestluskaaslast nagu rahustades, et pole vaja solvuda. Kohtumisel koondas Bergman tähelepanu peaaegu täielikult pr Baumile. ABC-lt oodati vastust mõne päeva pärast, aga Martin Baum nägi kõigi ja eriti oma naise näolt, et vastus on „jah“.

Seotud lood:

Bergmani uue filmi peategelane on inglise keelt rääkiv arheoloog, kes tuleb kaevama väiksesse Rootsi linna ja astub seal suhtesse abielunaisega. ABC käib välja neli hetke suurt nime: Paul Newman, Robert Redford, Elliott Gould ja Dustin Hoffman. Bergman peab esitama käsikirja 15. juuliks ja asuma filmima 15. septembril. ABC-l pole filmi üle mingit sõnaõigust. Selline privileeg on veel vaid Federico Fellinil, Akira Kurosawal ja Mike Nicholsil.

Bergman filmib tavaliselt igal sügisel. Pea samal päeval, kui võtted lõppevad, alustab ta alati mõne etenduse lavastamist Stockholmi Kuninglikus Draamateatris. Kevadel alustab ta uue käsikirja kirjutamist ja siis kohe järgmise etenduse lavastamist kuni filmivõteteni. Suvalist suhtlemist sõpradega vahepeal on väga vähe. Vahepeal on Bergman lihtsalt abikaasa. 1970. aastal on ta vallaline, aga tal on nelja naisega kaheksa last. Iga hetke, kui ta ei pea Stockholmis olema, veedab ta tillukesel Farö saarel.

Just Faröl hakkab Bergman mais kirjutama ABC jaoks "The Touchi". Bergman tõuseb igal hommikul vara ja jalutab tunni. Täpselt kell pool üheksa istub ta töötoas tavalise laua taha, mis on näoga aknata seina poole. Ta töötab täpselt poole neljani. Kui Bergman üldse joob, siis klaasi veini ja see teeb ta erakordselt õnnelikuks. Muusika on alati tema sõber. „Bach aitab alati, aga ka Rolling Stones, agressiivne popmuusika, mida ma kuulan nii valjusti, et seinad vappuvad,“ lausub ta.

Bergman kirjutab joonelisele paberile. Kui ta tahab parandada, võtab ta uue lehe. Küll aga võib ta stsenaariumit sodida, kui see on juba valmis trükitud. Enne stsenaariumit kirjutab Bergman märkmikud täis dialooge ja mõtted. See on Bergmani jaoks väga igav ja ta vihkab seda ja viskab alati pärast märkmikud minema.

"Touchi" avastseen baseerub 15 aasta eest surnud näitlejast sõbral, kuid Bergman kasutab ka isa surma. Ta nägi isa 15 minutit pärast surma. Aken oli avatud ja hääled – bussid, autosignaalid – tuiskasid sisse. Isa pea oli akna suunas. Silmad olid veidi paokil. Bergmani arvates oli see erakordselt veider, kuid kaunis.

Bergmani sõnul on pool tema sisedialoogidest emalt ja teine pool isalt. Mõlemad olid väga äärmuslikud isiksused, 52 aastat abielus, aga tülitsesid iga päev. Ema oli intelligentne, kuid kannatamatu. Isalt päris Bergman enda sõnul suurema osa halbadest iseloomujoontest. Haridus tekitas kuulelikke masinaid, sõnab Bergman. Julmus oli vältimatu.

15. juulil ulatab Bergmani agent Baumile stsenaariumi. Tegemist on 56-küljelise novelliga, kus tavapärane dialoog puudub. „Kõik mu filmid on unenäod,“ on Bergman öelnud. Arheoloogiks valib ta Gouldi, abielunaiseks oma filmide veterani Bibi Anderssoni ja viimase arstist mehe rolli Max von Sydowi, kes on mänginud kümnes Bergmani filmis.

Bergmanile imponeerib Gouldi lapsik kannatamatus maailma ja enda kohta asju teada saada. „Kristus ütles, et need, kes pole nagu lapsed, ei saa taevasse,“ mainib Bergman. „Ma arvan, et kõik tõelised artistid on alati uudishimulikud.“ Näitlejad on Bergmani sõnul kohutavalt igavad, armsad, tundlikud ja tugevad. Gould on Bergmani jaoks näitleja, kes peaks mängima Shakespeare’i, Ibsenit, Strindbergi, Moliere’i. Erilise kujutlusvõimega näitleja.

Gould loeb Bergmani stsenaariumit suurema huviga kui ühtki teist stsenaariumit oma elus. Tal tekib peavalu. „See on klassikaline Bergman, mikroskoopiline ja universaalne. Seal on väga erootilisi stseene. Minu jaoks oleks raske kaamera ees vahekorda astuda,“ sõnab ta. Gould ütleb Bergmanile ära. Bergman helistab ja veenab Gouldi 90 sekundiga. „Ma tundsin, et ma usaldan teda. Ta oli nii entusiastlik, nii õrn,“ lausub Gould.

Gould peab võtetel viibima neli nädalat, läheb aga Stockholmi kolm nädalat varem. Gould ja tema kallim Jenny Bogart veedavad nädalavahetuse Faröl, kus külalisi käib harva. Farö, viimane jupp Rootsit enne Nõukogude Liitu, on sõjaväetsoon ja välismaalastele kutse saamine keeruline. Bergman näitab neile Fellini "Valget šeiki". „Farö on tohutult ebamugav. Lilled on väiksed ja kuivanud, inimesed sajandeid muutumata. Ainukesed loomad on lambad. Rannal vedelevad lambaluud,“ räägib Andersson.

Bergmani võttemeeskond, „18 sõpra“ (elektrik, kostümeerija, operaator jt) on temaga olnud 15-20 aastat ja kõigilt oodatakse ettepanekuid filmide kohta. Bergmanil on võtetel alati karp Droste šokolaadi ja on suur au, kui seda pakutakse. Gouldile pakutakse pärast lõunat isegi kaks või kolm tükki. Gould on laulumees ja vahel nad jorisevad Bergmaniga koos.

„Ingmaril on 15 aastat olnud samad kingad. Sama sviiter, sama pintsak. Ta sööb sama lõunat. Mingi hapupiim, lastemoos ja helbed. Ta ütleb, et tema kõht ei kannata muud, kuigi me teame väga hästi, et see jutt on lihtsalt inimestes õuduse tekitamiseks. Elliott maitses seda, kiitis viisakusest ja Ingmar ütles, et nüüd sööd seda iga päev. Me naersime, sest keegi ei suuda seda süüa,“ räägib Andersson.

Bergman kaitseb kõiki oma näitlejaid. Õhkkond võtteplatsil on tema jaoks väga tähtis. Ta räägib tunde Gouldiga. Gould peamiselt kuulab. „Ta on jumalik,“ teatab Gould. Ühes stseenis peab Gould Anderssoni lööma, mis on Gouldi jaoks vastumeelne. Bergman palub Gouldil ette kujutada, et on Othello. „Tema jaoks oleks ma võinud isegi ussi mängida,“ ütleb Gould.

3. mail 1971 näidatakse ABC-le lõpuks valmis filmi. Bergman ise vaatama ei tule. ABC on filmiga rahul. 14. mail peaks Dick Cavett intervjueerima Stockholmis Bergmani, Anderssoni ja Gouldi. Nädal varem on Gould lennanud Londonisse, et saaks minna Rootsi ja Bergmaniga enne salvestust veidi aega veeta. Bergmani jaoks on see film aga juba ajalugu. Ta kirjutab uut filmi. Gould helistab. Bergman ütleb, et tal pole aega. Vihane Gould sõidab koju New Yorki.

„Mind häirib, kui öeldakse, milline au on Bergmani filmis näitlemine. Minu arvates ei ole ta enam nii oluline. "Touch" on kvaliteetne, aga see mulle väga suurt muljet ei avaldanud. Ta ei ole tore inimene, ta on seda ise öelnud. Ta on nagu poisike. Kõige suurepärasem poisike maailmas. Ta peaks Rootsist väljas käima,“ on Gould pahane.

Kriitikud on "Touchist" kirjutades lugupidavad ja veidi pettunud. Gouldi vahel kiidetakse, kuid enamasti kritiseeritakse. Arvatakse, et rootslasena ei märka Bergman inglise keele klišeesid. Pea iga kriitik aga tunneb, et töö on teostanud meister.

Päev enne esilinastust helistab Gould Bergmanile ja teatab, et kinode uste taga on järjekorrad. Pikas ja südamlikus vestluses vabandab Bergman, et oli eelmise kõne ajal nii järsk.

Tänavu oleks Ingmar Bergman saanud 100-aastaseks.