Kinoveebi TOP: Rasmus Rammo aasta parimad filmid (senimaani)


Kinoveebi TOP: Rasmus Rammo aasta parimad filmid (senimaani)
"Zootropolis"Forum Cinemas AS

2016. aasta pole veel sugugi läbi, kuid 9 kuud on kohe möödas, mistõttu on praegu suurepärane aeg tibud kokku lugeda ja valida välja parimad enne, kui algab PÖFF ja Oscari-filmide linastusperiood. Veel selle nädala jooksul esitavad neli Kinoveebi filmikriitikut (mina kaasa arvatud) oma senise aasta viis lemmikfilmi. Esmajärjekorras on teie ees Rasmus Rammo blogist Rassu õudusfilmiblogi. Üllataval kombel mahtus tema TOP5 hulka ainult üks õudusfilm.

1. "Zootropolis" ("Zootopia")
Olen animatsioone kinodes valdavalt vältinud – ei tõmba mind mudilaste ettearvamatu kinoetikett ega ka eestikeelne dublaaž, mis võrdlemisi kõrgest kvaliteedist hoolimata teose algkuju halastamatult lõhki rebib. "Zootropolisega" läks õnneks aga teisiti, kuna sattusin ekstensiivsest haibist ajendatuna filmi ingliskeelsele seansile ega pidanud leppima pelgalt tõlkijate interpretatsiooniga – sain nautida teost tema algses vormis.
"Zootropolis" võib vabalt olla kõnekaim multifilm, mis iial tehtud. See on päevakajaline, ühiskonnakriitiline, valusalt realistlik ja kohati lihtsalt nukker. Kogu krempel on loomulikult lastesõbraliku roosamannaga üle valatud, kuna primaarne sihtgrupp ei saa sedasorti filmi puhul kunagi mõtlev täiskasvanu olla, aga sõnum ei kao kordagi ära, ning lapsikused on piisavalt subtiilsed, et elamust mitte segada. Moraal on tegelikult üsna lihtsakoeline, aga kui film suudab nõnda lühikese kestusaja jooksul vaatajat nii naerutada, nutma ajada kui ka elu üle järele mõtlema panna, on ülesanne kahtlusteta täidetud.

Seotud lood:

2. "Sõjakoerad" ("War Dogs")
Poleks osanud kunagi arvata, et "Pohmaka" lavastaja uut filmi kiitma asun, aga "Sõjakoerad" esindab (erinevalt sama mehe eelmistest teostest) tänapäeva komöödia tugevaimat vormi. Šnitti on võetud mullusest Oscari-filmist "Suur vale", ehkki "Sõjakoerte" näol on tegemist millegi hoopis kergema ja meeleolukamaga. Siiski põhinevad mõlemad tõestisündinud lool, käsitlevad võrdlemisi tõsiseid teemasid ja jutustavad oma lugu läbi huumoriprisma, nii et võrdlusmoment on igati õigustatud.
"Sõjakoerte" suurim võlu seisnebki ilmselt selles, et sisu on tegelikult väga lihtne ja lineaarne ega vaja erilist ajude ragistamist, aga sunnib siiski vaatajat piisaval määral kaasa mõtlema, et too ennast intelligentselt tunda võiks. Jonah Hilli ja Miles Telleri rollisooritused on suurepärased – kehastatud karaktereid tunnevad nad kui oma viit sõrme. Kaasa aitab ka muusikavalik, mida stiili poolest "Suitsiidisalga" omaga kõrvutada võiks, kuid tegelikult tolle kerge vaevaga kaugele maha jätab.

3. "Florence Foster Jenkins"
Ka selle filmi ootamatut mõju võiks kirjeldada kui välku selgest taevast. Kinosaali sattusin igasuguste lootusteta – ootasin vast mõnd aeglast ja igavat ajastudraamat –, aga tegelik elamus oli hoopiski teisest puust. "Florence Foster Jenkins" (pean antud hetkel silmas filmi, kuigi sama kehtiks ka peategelase kohta) on äraütlemata siiras, tore ja südamlik. Võiks ju arvata, et Meryl Streep on uhke karjääri jooksul end juba piisavalt tõestanud ega vaja uusi väljakutseid, kuid endast parima suudab ta anda ka oma 67. eluaastal, ning pole kahtlust, et puhtalt näitlejaande poolest on ta naiste seas endiselt esirinnas. Saab südamest naerda, ilmselt saab ka nutta, ja siiraste tegelaste arvelt võib endale umbes kaheks tunniks ka uued sõbrad leida. Fantastika.

Loe ka arvustust.

4. "Cloverfieldi tee 10" ("10 Cloverfield Lane")
Tänavustest ulmefilmidest kõneldes ei saa üle ega ümber kunagise üllatushiti "Cloverfield" veelgi üllatuslikumast järjest (järg on see muidugi ainult tinglikult), mis erinevalt oma eelkäijast minu suureks rõõmuks ka tõepoolest hea film oli. Pingeline, põnev, saladuslik, ootamatu, närvekõditav – kui keegi peaks küsima, mida üks hea ulmefilm nõuab, soovitaks vastust otsida just nimelt "Cloverfieldi tee 10" ülesehitusest. Ulme ei eelda alati suurejoonelisi lahinguid, ebamaiseid koletisi, fantastilisi eriefekte või peadpööritavat möllu – esiteks on vaja ikkagi korralikku lugu ja atmosfääri, usutavaid karaktereid ja läbivat pinget, ning alles siis kui need olemas on, võib tagasi eelpool nimetatu poole suunduda. "Cloverfieldi tee 10" on selles vallas pretsedenditu.

Loe ka arvustust.

5. "Head tüübid" ("The Nice Guys")
Paistab, et komöödiatega on sel aastal hästi läinud – tinglikult võib seda siin tabelis juba neljandaks omasuguseks lugeda. Lavastajatoolis istus sedapuhku Shane Black, kelle sulest tulnud ka "Kiss Kiss Bang Bang" (tuntud ka kui "kõigi aegade parim krimikomöödia"), nii et pole suur ime, et ka "Head tüübid" igas vallas lootustele vastab. Tasuks jällegi mainida, et sisu on krimka kohta pigem lihtsakoeline ja panustatakse vaataja naerutamise peale, aga kui see nõnda hästi välja kukub, on raske midagi pahaks panna. Russell Crowe ja Ryan Gosling on duona fantastilised.

Loe ka arvustust.

Mis on Sinu senise aasta lemmikfilmid? Jäta vastus kommentaaridesse, et saaksid ka teistega võrrelda.

Loe lisaks:
61 tulevast filmi igale maitsele, mida peab kindlasti nägema
10 režissööri, kes surid oma filmide võtete ajal
10 meesnäitlejat, kes muutsid end filmirollide jaoks naisteks
10 väljakannatamatut filmi, mis panid inimesed kinost lahkuma