1. VÕISTLUSPROGRAMM

LOVELESS / NELYUBOV (Andrei Zvjagintsev, Venemaa)

Nätaki! Ja kohe alguses löödi latt nii kõrgele, et teistel tuleb omajagu tegemist sellest üle hüpata. Zvjagintsevi "Armastuseta" on lugu lahku kasvanud abielupaarist, kes peab hakkama üheskoos taga otsima oma 12-aastast poega, kes on kodust ära põgenenud. Filmi urbanistlik klaustrofoobia paneks selle ehk ühte sahtlisse pigem "Jelena" kui Zvjagintsevi eepilisemate filmidega. "Nelyubov" on nii tapvalt lihtsaks lavastatud, et võib jääda mulje, et selline asi on käkitegu, aga selline puhtus ja filigraansus on ikka täielik klass.

Zvjagitsev tundub olevat väga tugevalt eksistentsialismist kantud - me siseneme vaatajana ta tegelaste ellu alati siis, kui on täielikult võõrdutud inimlikust kontaktist ja alles on jäänud vaid rebenenud mälestus lähedusest, mida siis üritatakse kunstlikult ja pingutatult taas kokku lappida. Lisaks kesksele küsimusele, kuidas üldse hakkama saada inimeseks olemisega, on aeg sundinud Zvjagintsevile peale veel ka teise tasandi: kuidas inimesena oma elu elada ja hakkama saada tänapäevasel Venemaal. Inimesed täidavad oma kohustusi, hoiavad käigus rutiinseid suhteid ja selles kõiges pole mitte mingit mõtet. Valitsevad materialism ja digitaalne debiliseerumine. Lootust pole. Vaja on šokki, et midagi muutuks.

9/10

WONDERSTRUCK (Todd Haynes, USA)

Mul pole Todd Haynesi vastu midagi. Nii "Far from Heaven" kui "Carol" tõestasid veenvalt, et ta suudab ajastudraamat teha ka nii, et kõlama ei jää visuaalne edvistamine ja formalism, vaid keskmes on ikkagi inimlik draama. Seda raskem on mõista "Wonderstrucki", mis lihtsalt kukub kunstiliselt täiesti läbi.

Kuna juttu on tummfilmiajastust (ja peaosas on kurt laps), siis on Haynes üritanud tummifilmielemente ja tehnoloogiat kasutada kunstilise võttena, aga sellest kõigest jääb mulje, nagu ta lihtsalt imiteeriks teatud tüüpi filmitegemist, selle asemel, et seda ikkagi hinges läbi tunnetada. Ma ei näe siit, et Haynes tõepoolest neid tummfilme ka armastaks, millest ta "Wonderstrucki" teinud on. Filmi käigus ürittai mind vaikselt mingi nunnu liivasokiga õrnalt uimaseks ja vastupanuvõimetuks tümpsutada, aga ma hoopis põgenesin saalist.

2/10

JUPITER’S MOON / JUPITER HOLDJA (Kornél Mundruczó, Ungari)

Film, mille pingutatud päevakajalisus ja labase kristliku sümboolikaga raskekäeline žongleerimine tekitavad soovi joosta nii kaugele kui võimalik. Ka siin on teemaks põgenikud, kellest üks avastab endas ühtäkki võime leviteerida. Seda hakkab ära kasutama Dr. Stern ja küsimusele „miks“ lisanduvad küsimused, kui kaua veel (liiga kaua) ja kuhu see kõik välja viib (mitte kuskile). Õõnsad assotsiatsioonid ja mõttetud tegelased. Wannabe-poliitkommentaaridele eelistan iga kell samuraimõõgaga vehkimist.

1/10

OKJA (Bong Joon Ho, Lõuna-Korea, USA)

"Okjat" on siin saatnud skandaalne aura alates Netflixi ja Cannes’i intrigeerivast konfliktist. Kes veel ei tea, siis kavatses Cannes prantsuse produtsentide survel oma programmist eemaldada "Okja" ja uue Noah Baumbachi filmi, kuna nendele Netflixi toodetud filmidele pole garanteeritud pärast festivali prantsuse kinolevi ehk neid polegi võimalik näha mujal, kui Cannes’is või Netflixis. Eestlaste šansid "Okjat" näha tunduvad seega samuti nullilähedased.

Filmid jäeti seekord küll võistlema, aga peažürii esimees Pedro Almodóvar ütles pressikal, et tema küll ei kujuta ette palmioksa andmist filmile, mida enam suurel linal näha pole võimalik. Cannes võttis vastu uue reegli nõuda kinolevi alates 2018. aastast, Netflix paugutas vastu, et establishment nöörib kinni nende kõri. Ühe tulevase suure sõja esmane rindejoon sai maha pandud. Tagatipuks murdsid "Okja" linastustl tehnilised probleemid. Polegi varem näinud, et vale ratio’ga film rahva vilistamise ja kisakoori saatel 5 minuti pärast kinni pannakse, et mingi aja pärast uuesti alustada.

Film ise on vähemalt üsna originaalne lugu düstoopilisest lähitulevikust, kus maailma ähvardava toiduprobleemiga tahab jõuliselt tegelda Mirando korporatsioon (Monsanto?), kes hakkab aretama hiigelsigu. Loo nimitegelane ongi hiidsiga, kelle täisealiseks saamise puhul läheb lahti võitlus pahade GMO-arendajate, loomakaitsjate ja väikese tüdruku Mija vahel, kelle lemmikloom on Okja juba aastakümne olnud. Hiidsiga on nunnu, eks Bongil on nende CGI-loomadega üldse hea suhe, "The Hosti" uskumatu koletis tal ju ka ette näidata. Film käib pakist absurdikomöödiakaarti, naeruvääristab lähitulevikku, promob tugevat ökosõnumit ja taimetoitlust, suudab mõnes stseenis olla emotsionaalselt kordaminev, aga kokkuvõttes oli see kõik ikka natuke fluff. Võiks olla lastefilm, aga selleks on natuke kangevõitu nii kasutatav keel kui eriefektid. Tuleb Netflixi siiski tunnustada, et nad Bong Joon-ho sõnul andsid talle 100% otsustamisõiguse nii kreisi käsikirjaga ja veidra filmi jaoks.

7/10

THE SQUARE (Ruben Östlund, Rootsi)

Ruben Östlund on hoolimata oma seni, jah, täiesti ilma möödalaskudeta kulgenud karjäärist teinud vist seni oma parima filmi. Ütlen seda endalegi üllatuseks. 2:22 pikkusega lugu kuningliku kunstimuuseumi direktorist, kes satub erinevatesse imelikesse olukordadesse oma töökaaslaste ja kolleegide, kui ka täiesti suvaliste inimestega. Film lendab laiali üsna mitmes suunas ja mitte kunagi pole niigi alati väga allegooriline Östlund olnud tabamatum kui siin.

Peategelane Christian (Claes Bang) otsib mingit harmooniat ümbrusega, siin on juttu usaldusest, võimust, ürgsusest ja sellega kontakti leidmisest, ja millest veel iganes. Tema ja teiste ekslemist piirab või komponeerib raam - The Square - kunstimuuseumi uus näitus, mis pakub ruudu kujundit välja kui mingit oaasi, mille sees kehtivad kõigile ühesugused reeglid ja kus on kõik võrdsed. Ja see kõik on östlundilikult korraga absurdselt naljakas ja lõikavalt sisekaemuslik.

Sellele filmile oleks võimalik kirjutada viis erinevat arvustust, mis ei sarnaneks teineteisega üheski sõnas, aga oleksid kõik võrdselt õiged. Õnneks on mõnd neist seletustest võimalik mul ülehomme ta enda käest kuulda. Lausa ängistav on kohati vaadata, kui vaba on mõni inimene oma kunstilises eneseväljenduses. Et kui vabasse vette on võimalik ennast välja mõelda. Ühel hetkel ongi lihtsalt nii, et teed filmi ja selja taga langevad kõikvõimalikud käsitlused nagu loogu.

Östlund on olnud alati lemmik ja ma vist pean siinkohal ikkagi kasutama nüüd ära oma eelisõiguse panna "The Square’ile" maksimumpunktid. Viis selle eest, millest ma aru sain ja teised viis selle eest, mille üle ma nüüd edaspidi ilmselt veel kuid mõtiskleda saan.

10/10

120 BEATS PER MINUTE / 120 BATTEMENTS PER MINUTE (Robin Campillo, Prantsusmaa)

„Pärast haigestumisest teada saamist olen oma elu elanud justkui kiiremini - rohkem värve, rohkem möllu, rohkem elu“, kirjeldab oma tundmusi üks AIDSI nakatunud peategelane selles geiaktivismidraamas. Kiirenenud südamerütm kirjeldabki ehk selle filmi kineetilist olekut ja peategelaste meeleseisundit. Ja muidugi on see ka selle vanakooli hausi keskmine kiirus, mida nad siin järjekindlalt kuulavad, sest film leiab aset 1990ndate alguses, kui 80ndate New Yorgi „geikatk“ on jõudnud ka Prantsusmaale.

Valitsus ja muud instantsid ei oska / ei taha midagi ette võtta ning seetõttu peabki geidest aktivistide rühmitus ACT UP korraldama erinevaid anarhistlikke aktsioone, et sellele tähelepanu tõmmata. Väga raske on aga järjekindlalt deklareerida, et organisatsioon on vägivallatu, kui nii kõrgete panustega kipuvad tunded ikkagi üle keema. Dramaatilise lisakihi annab filmi tegevustikule see, et kõigi peategelaste elupäevad võivad olla vägagi loetud.

See prantsuse geidraama on nüüd hea näide tänavu korduvast motiivist, kuidas sotsiaalpoliitiliselt päevakohane ja terav teemavalik on filmi enda kvaliteedist meeldejäävam või olulisem. Cannes on tänavu selgelt poliitilisem, filmid aga ei tule kohati järgi. „120 BPM“ on huvitav sissevaade sellesse aktivismi sektorisse (vajadusel teaduslikult üsna põhjaliku) erakordse süvenemisega. Teisalt ei suudeta keelduda melodraamast, mis lõpuks kipub filmi pisarate sisse ära uputama. Vaimukust on omajagu, aga jäi ka tunne, et mult pressitakse välja midagi.

6/10

REDOUBTABLE / LE REDOUTABLE (Michel Hazanavicius, Prantsusmaa)

Jätkame Godardi vaimuga ja seda mitmes mõttes. Ilmselt on Godard praeguseks juba kuulunud, et tema elust rääkiva mängufilmi seanss algas pommihoiatusega ja kogu segaduses filmiajakirjanike kamp peksti festivalipalee juurest minema. Pärast tuli välja, et vist keegi oli oma koti unustanud pingirea vahele. Usun, et see uudis Godardile ka meeldis, sest Godardi käitumisest tundub ka siin filmis, et kui üks tiigipind on talle kunagigi liiga sile tundunud, tuleb sinna üks paras kivikänakas sisse visata, et see harmoonia tülgastust peale ei ajaks.

Louis Garrel mängib Godardi aastal 1967, kui tema uus film tõi kaks muutust - noorest peategelannast Anne Wiazemskyst (Stacy Martin) saab tema uus pruut, ja ühtlasi jõuab „La Chinoise’i“ kriitikaga temani tõdemus, et ta parimad filmid võivad olla selja taga ja uue revolutsioonilise õhkkonna tabamise ootuses on ta ehk täielikult kaotanud kontakti vaatajate ja maailmaga. Frustratsioonihetkel tõdeb veendunud maoist lausa, et „poliitika on nagu kingad, sul on vasak ja parem, aga lõpuks tahab inimene ikka paljajalu edasi minna“.

Garreli mängitud Godard on koomiline oma umbusklikus deadpan-pilgus, mis vaheldub loomulikult põhimõttekindluse ümber lahvatama löönud karjumissessioonidega. Godardi talendis pole küsimust, nagu ka mitte tema keerulises iseloomus, sel hetkel on aga ainult veel lahtine, kuhu keerab ta kunstiline karjäär. Film on lahendatud mitmete Godardile omaste stiilivõtetega, mis pakuvad teadjale äratundmisrõõmu - süngist väljas heli, primaarvärvide kasutamine, voiceover jne. Lustakas film kinokunsti suurkujust, nagu Godardiga ikka, parem prantsuse keeles kui üheski tõlkes.

7/10

THE MEYEROWITZ STORIES (NEW AND SELECTED) (Noah Baumbach, USA)

Kui keegi oleks mulle veel paar aastat tagasi üritanud väita, et ma ärkan hommikul kell seitse, pärast neljatunnist magamist, et minna vaatama filmi, kus on nii Adam Sandler kui Ben Stiller, siis oleksin tagasihoidlikult väljendanud oma uskmatust. Baumbachi "The Squid and the Whale" või "Frances Ha" jätsid küll hea mulje kunagi, aga kui seal oli paar lolli näpuotsaga lisatud, on siin filmi nimes ära toodud düsfunktsionaalse perekonna kõik liikmed mingi debiilistumise astmega. Muidugi peaksid nende nõrkused nad meile kalliks tegema, aga ei lähe see pseudo-Woody-Allen-trukib-Tenenbaume lähenemine küll üldse peale, esiteks liigse jantlikkuse ja teiselt läbinisti tuttavlikkuse tõttu.

Põhjala natuur kipub pigem taas küsima, et kuidas need ameeriklased oma elu ja kompleksidega hakkama ei saa ikka üldse. Pereisa Dustin Hoffmann on läbikukkunud karjääriga kujur, Stiller tema meelehärmiks finantssektorisse siirdunud poeg ja Sandler klaveri põõsasse visanud eksmuusikust töötu jobu, kellel on lahutus käsil ja kass peas. Ja päikesekiired kuldasivad puude latvasid.

3/10

HAPPY END (Michael Haneke, Prantsusmaa-Austria-Saksamaa)

Haneke uues filmis on peaosas - shocker! - kodanlik laiendatud perekond, kes tuiab mööda ekraani hädaldab pseudomurede üle aeg-ajalt veiniklaasi tõstes, oma teenreid kamandades ja klassikalist muusikat kuulates. arvukate karakterite erinevatest mikrotegevustest ei taha aga kuidagi mingit filmi välja joonistuda ja kui see kõik on n-ö kommentaar millegi aadressil, siis see saladus mulle parimast tahtmisest hoolimata siiski ei avanenud. Julgeks siinkohal väita, et Haneke pole kunagi teinud mõttetumat filmi. On huvitavamaid momente ja kaks avastseeni lubasid isegi loota midagi täiesti head, aga lagunemine on kiire tulema ja seda pühademuna pärast enam kokku ei lapi.

Isegi kui mulle ta asjad varem meeldinud pole, suudan ma näha ta filmide taga mõtteprotsessi, mis selle filmini viis (kuigi selgitab ta oma asju tavaliselt liigagi palju), siin jääb ta mulle aga vastuse võlgu ja mina omakorda võlgnen talle nüüd mõned andmata jäävad punktid. Erilise kaalu andsid linastusele hanekelikud kannatused: kaks tundi seisin järjekorras, et enam-vähem viimasena saali sisse saada. Tahtsin sellesse filmi uskuda kõhutunde vastu, aga ei õnnestunud.

2/10

THE KILLING OF A SACRED DEER (Yorgos Lanthimos, UK / Iirimaa)

Kreeka esisürrealisti neljas film (ja teine Colin Farrelliga pärast "The Lobsterit") kruvis siin kõrgeid ootusi, sest seni on tal justkui kõik korda läinud, kui sedasorti üliveider filmikunst üldse meeldib. Peab aga tunnistama jällegi, et seekord sai rappa astutud. Kui eelmiste filmide sisu on olnud vähe müstilisem, siis kui "The Killing of a Sacred Deeri" hullumeelne dialoog ja tegelaste ebanormaalne käitumine välja arvata, on tegemist sirgjoonelise krimilooga mehest, kellele esitab ultimaatumi üks teismeline poiss: mehe haigestunud lapsed ei saa kunagi terveks ja pereliikmed surevad ühekaupa, kui mees otsustamist enda kätte ei võta ja ise üht oma perest maha ei löö kättemaksuks teismelise poisi isa surmaga lõppenud opereerimise eest täis peaga.

See film tahaks saada sellist tihket krimikäsitlust. Tundub, sest filmi trilleri-pool ja Lanthimose veider stiil ei lähe siin lihtsalt kuidagi kokku ja film ei suuda otsustada, kas tahab esineda zhanrifilmi, filosoofilise mõtiskluse või absurdse mõistuloona. Lõppreaktsiooniks on segadus ja peale Hanekest järgmiselt meistrilt seekord paukpadrun.

3/10

RADIANCE / HIKARI (Naomi Kawase, Jaapan)

Naomi Kawase on olnud mulle alati sümpaatne, kuigi tujust olenevalt on tema filme vahel raske viitsida vaadata. Eks ka siin filmis on muret natuke selle jaapani üleüldise nunnuduse probleemiga - mingid kohustuslikud lõpuelemendid on ette aimatavad juba poole filmi pealt ja mõjuvad ehk meie natuurile veidi sentimentaalselt -, aga filmi keskne mõte jäi kõlama kogu päevaks. Kui kohtuvad pimedate filmitõlget koostav tüdruk - väga (vastutus)tundlik amet, selgub! - ja peaaegu pimedaks jäänud tippfotograaf, saab nende suhtluse käigus toimuvast omavahelisest infovahetusest mõlemale kirgastav kogemus.

Algne antipaatia jõuab tõdemuseni, et pime mees saab nägijale õpetada seda, kuidas näha maailma. Ja seda, et ainult nägemisest ei piisa, vaid peab asjades ära tundma ka sisemise valguse, hikari, mis annab kõigele mõtte ja vajaliku sügavuse. Ehk siis: puudusest tuleb teha eelis ja minna ka näilise kaotusseisu puhul püüdma täit elamust elust. Väga ilus.

7/10

RODIN (Jacques Doillon, Prantsusmaa)

Tundub, et prantslased on oma suurimast kujurist Rodinist rääkiva filmi näol suutnud valmis voolida sellise junni, millelaadset saab olema raske kohata ka Croisette’il hobutõlla taga jalutades. Pärast kümmetkond minutit tekkis kahtlus iseenese meelte adekvaatsuses ja kaalusin tõsiselt kogu filmi ära vaatamist „Mõtleja“ poosis, aga poleks ilmselt aidanud seegi.

Minu üks suuri lemmikuid Vincent Lindon (superrollid sellistes filmides nagu Claire Denis’ „Les salauds“, „Les chevaliers blancs“ või Cannes’is parima meesnäitleja preemia toonud „La loi du marché“) muljub siin savi ja ümbritsevat maailma nagu odavat hoora, et meid veenda selles, et Rodin oli hüperseksuaalne hull, kelle jaoks oli savilätserdamine puhas erootika ja eriti ei enamat. Kahjuks on selle vaatamise käigus pidevalt tunne, et "Rodin" on pornofilm, millest on Cannes’is linastamise tarbeks hardcore-stseenid välja lõigatud ja alles jäetud ainult need jupid, kus pornonäitlejad üritavad sirge näoga mingit neile etteantud karakterit arendavat pada ajada. Keegi võiks siis juba selle pornoversiooni ka ära teha. Siis oleksin isegi nõus kuulama taas ridu nagu „selle teo teele jäetud limane jälg on imekaunis“.

1/10

PETETUD / THE BEGUILED (Sofia Coppola, USA) - linastub Eesti kinodes 21. juulil.

Sofia Coppola uusversioon Don Siegeli samanimelisest 1971. aasta filmist (Clint Eastwoodiga peaosas) on lugu jänkisõdurist, kes jääb kuni paranemiseni puhkama ühe Lõuna tütarlastekooli. Puhkus muutub aga esialgu sõdimiseks mitmel armurindel ja seejärel armutuks ja luupainajalikuks lähivõitluseks.

Coppola film utiliseerib viktoriaanliku kirjanduse põhilist käivitavat vastuolu - hea kasvatuse alt otsivad väljapääsu pulbitsevad, keelatud tunded. Nende kahe teguri vastuolu annab inspiratsiooni nii koomikaks kui kõheduseks. Film muudab poole peal žanri - ajasturomansist trilleriks -, aga Coppola kindlakäeline režii ja tegelaste püüd jääda viisakaks ja järjest hullemate sündmuste puhul läbivad punase niidina kogu filmi, traageldades need kaks eri filmipoolt üsna pingevabalt ja edukalt kokku. Cannes’is on alati hea meel kui kunstiliselt õnnestub mõni veid kergema olekuga film.

"Petetud“ ei lähe püüdma suurt kala, aga teab oma piire ja võimalusi ning teeb nn omas ruudustikus oma asja väga edukalt ära. Huvitav, kas produtsentidel on ka piisavalt riskimisjulgust, et nüüd filmi pool aastat kinni hoida ja Oscari-hooajal välja tuua, et minna jahtima kuldmehikesi? See on tehniliselt hästi teostatud ja libedalt jooksev vaimukas film, nii et minu meelest võiks küll. Huvitav, et kaks peategelast Colin Farrell ja Nicole Kidman on täpselt samad kui Lanthimose võistlusfilmis.

8/10

GENTLE CREATURE / KPOTKAЯ (Sergei Loznitsa, Prantsusmaa)

Sergei Loznitsa murrab viimase filmiga lahtisest uksest sisse ja üritab meid veenda selles, et Venemaa on üks täielik Mordor, kus ei kehti ükski inimõigus ega reegel. Eks me ju teame seda juba niikuinii. Seda filmi oleks võinud rahastada Venemaa turismiamet, sest pärast seda ei teki mingit tahtmist minna Emakest kodumaad oma silmaga kaema.

Filmis toimuvad ebaõiglased sündmused naisega, kes üritab ühes väikelinna vanglas anda üle paki oma mehele, on järjest süvenevalt grotesksed, kuni filmi viimane vaatus keerab täiesti sürrealismi, viidates sellele, et reaalsusega pole Venemaa argisündmustel kohati enam midagi pistmist, ja meenutades vene postmoderniste nagu Pelevin või Sorokin. Loznitsa tunduks justkui kannustavat meid revolutsioonile - „Tarakanid kaotavad, sest nad ei hakka vastu!“ ütleb unenäostseenis ka üks tegelane.

Tarakanid on muidugi vene inimesed ja ennekõike peaosaline, kes ikkagi ei lakka sisimas uskumast õigusriigi võimalustesse, aga kelle püüdlused oma muredele mingit ametlikku käiku anda viivad ta lõppeesmärgist järjest kaugemale. Lõpuks on kõigi skeemidega kergeusklikult kaasa minev naine lihtsalt järjekordne tarakan, kelle süsteem laiaks litsub maailma kõige halvema põhjendusega - sest ta lihtsalt võib seda teha. Ta on ka ise selles süüdi.

"Gentle Creature" on läbinisti küüniline ja siin pole mingit halastusevarjugi, aga minu veregrupile on Loznitsa olnud alati veidi liiga didaktiline ja nii ka siin. Ta küll näitab oma tegelaste kannatusi, aga ma pole päris lõpuni kindel, kas ta neile ka kaasa tunneb.

6/10

GOOD TIME (Benny & Josh Safdie, USA)

Tõlkimatu nimega film. "Good time" pidi viitama sellele ajale, mida hea käitumise puhul õnnestub vangistuses vältida. Või siis laiemalt kogu aega, mida veedetakse vanglast väljaspool. Või siis: kuidas elada oma elu tänapäeva Ameerikas illusioonideta ja saamata täpselt aru, kas see on „good time“ või „bad time“ - kas ollakse vanglas või lihtsalt veidi suuremas vanglas väljaspool.

Sellele aga viitab films ainult paar stseeni, sest Safdie vendade uus lugu on straight up krimi. Kaks pimedasse kohta kukkunud venda Connie (Robert Pattinson) ja Nick (Ben Safdie) püüavad sooritada pangaröövi ja loomulikult pole see kõik eriti filigraanne, eriti arvestades tõsiasja, et Nick on vaimse puudega. Jah, me oleme seda seda kõike näinud juba enne, aga Safdiede energia ja stseenide lahendamine on nii hea, et lihtsalt kogu aeg on hing natuke kinni. See ei ole edulugu, vaid pigem episood sarjast „America’s Worst Criminals“, aga see on näide tänase suvalise x-klassi ameeriklase eluvajalikust omadusest bullshittida maailma siis, kui tegelikult on kõik juba kadunud. Seda võiks julgeda näidata suures kinos, kui tahtmist on. New Yorgi poisid on popkultuuris sees käsi- ja jalgupidi: selle festivali kaugelt parim soundtrack - Oneohtrix Point Never (YAY!). Episoodilises rollis valge räppar Necro (yay).

Indimaailmas kohustuslik miniroll Jennifer Jason Leigh'lt (yay). See on mega hea, hästi intensiivne, originaalne krimilugu, kus esimest korda näitab karakterit mr. Pattinson. Safdiedele aga järjest juba kolmas õnnestumine pärast "Daddy Longlegsi" ja "Heaven Knows Whati", esimene kord Cannes’i võistluses, ja edasi lihtsalt vaadake, kuidas nad lendu lähevad.

8/10

THE DOUBLE LOVER (François Ozon, Prantsusmaa)

Ozon on ikka üllatanud ja ka nüüd. "Double Lover" on erootiline triller, mis keerab meelega üle igat vinti, kuni suubub kuskile body horrorisse. Eeskujusid, kellelt kõi siinsed žanritroobid on kokku laenatud, on ilmselged ja mitte üksnes lavastajanimede, vaid isegi konkreetsete stseenide järgi sellistest linateostest nagu Cronenbergi "Dead Ringers" või Brian de Palma "Sisters". Kui nende võrdluste järgi sihik sättida, siis saab üsna täpselt pihta "Double Loveri" trash-camp-bmovie vaibile, aga Ozon on väga endalikult filmi pikkinud üsna tihedalt ka nö lavastatud tahtmatut huumorit, ehk naljakaid reaktsioone, halbu dialoogiridu jne.

See on kõik üks suur remiks, ja DJ Ozonil on neid klišeetükke kokku mängides selgelt elu pidu. Oleks tervislik õige ruttu sisuline plaan nurka visata ja mitte üritada sündmusi jälgida, sest sellel kõigel pole kokkuvõttes mingit mõtet. Oluline on puhas vorm ja mäng žanri tunnusjoonte ja elementidega. See kõik on selles võtmes vaadatuna väga nauditav, aga mänguks see mingis mõttes ju jääbki - intellektuaalseks, iseennast lõbustavaks (ja rahuldavaks) harjutuseks. Mingis mõttes naaseb Ozon siin oma võrratu "Sitcomi" juurde, aga "Double Loveril" pole päris sama löögijõudu.

7/10

YOU WERE NEVER REALLY HERE (Lynne Ramsay, UK)

Lynne Ramsay uue filmi keskmes seisab mees, kellel on raskusi koha leidmisega. Flashbackidest näeme, et Joe on perevägivalla minevikuga, endine FBI-mees, kes töötab nüüd mingis üsna illegaalse olemisega varifirmas „probleemide lahendajana“; probleemid lahenevad enamasti haamriga. Kui Joe asub otsima senaatori röövitud teismelist tütart, paljastub selle teo ümber kootud keerukas kriminaalne korruptsioonivõrk.

"You Were Never Really There“ on tegelikult stiilipuhas vigilante-movie a la "Death Wish" - mees läheb vaenlasele järele kuni lõpuni, tappes kõik oma teel. Kohati veidi jaburast süžeestikust tõsta filmi kõrgemale Joaquin Phoenixi osatäitmine Joena, mis on küll väga muljetavaldav - hingepiinades mees, kes püüab oma mõttetusest üle olla kibeda huumori ning suitsidaalsete ja psühhopaatsete rutiiniharjutustega. Sees keeb traumade keeristorm, aga seda varjab aastatega läbimatuks ehitatud apaatiakoorik.

6/10