3. UN CERTAIN REGARD

WESTERN (Valeska Grisebach, Saksamaa)

Grisebachi kolmas film räägib saksa ehitajatest, kes lähevad Bulgaariasse objekti rajama, suhted on aga mitte päris siledad nii meeste endi vahel kui ka kohaliku rahvaga. Peategelane Meinhard on klassikaline strong, silent type, kelle sees on tunda pulbitsemas mingeid sügaval istuvaid probleeme, mille ta on üritanud endast Saksamaale maha jätta, need aga hakkavad vaikselt välja tulema.

Mehel on mingi kummaline suhe vägivalla või laiemalt üldse füüsilise jõuga, ülekohtuga, võimuga. Ta on nende teemade ees krampis, aga miski tõmbab teda ka sinna suunas - olukordi nende tunnete analüüsimiseks hakkab ta aga ühest hetkest juba ise tekitama. Meinhard ei ole kindlasti klassikaline kangelane, vahel isegi ei tea, kas peaks talle kaasa elama või mitte. Mis teebki asjad muidugi huvitavamaks. Liigutav, delikaatne ja mõõdukas tempos vaikne üllataja, kes on ka kõva auhinnakandidaat.

8/10

A MAN OF INTEGRITY / LERD (Mohammad Rasoulof, Iraan)

Film allžanrist "Taavet ja Koljat", mille vastasseis on nüüd postmodernsel ajal muutunud vastasseisuks inimese ja süsteemi vahel. Peategelane Reza võitleb korruptiivse ämblikuvõrguga enda ümber, kuhu kuuluvad ühtse vereringena kirik, suurfirmad ja linnaadministratsioon. Kas ta saavutab uskumatuna näiva võidu või saab temast hoopis selle võrgu osa? "A Man of Integrity" on klassikaline kannatuste rada, kus peategelase teele kuhjatakse igasuguseid ebameeldivusi rohkem, kui üks lihtsurelik kanda jõuaks. Struktuur meenutab veidi ka Farhadi paremaid filme, kus tõde sammhaaval komplitseerub, kuni on raske erinevate niidiotste seast seda õiget kätte leida. Ka sellel filmil on varuks paar intrigeerivat pööret, näitlejad on sümpaatsed, aga lugu ja selle esitusviis ehk mõneti liiga tuttavlikud.

Rasoulofile, kelle filmidest on olnud kolm tükki Cannes’is, aga ei ükski Iraanis kinolevis, mõisteti Iraanis välja kuueaastane vanglakaristus samal ajal kui pandi kinni ka Jafar Panahi. Hiljem vähendati seda aastani ja otsust pole veel täidesaatmisele pööratud, aga armu pole ka antud, nii et Rasoulofi enda sõnul elab ta praegu kogu aeg sellise tundega „nagu ripuks Damoklese mõõk pea kohal“. Selles mõttes pole keeruline näha seost ta enda ja Reza, ehk „põhimõttekindla mehe“ vahel, kes üritab säilitada inimväärikust läbi selle, et ei mängi kaasa valitsevate jõudude räpaseid mänge, mida hoiavad elus altkäemaksud, valetunnistused ja omavahelised teened.

6/10

BEAUTY AND THE DOGS / AALA KAF IFRIT (Kaouther Ben Hania, Tuneesia)

Tänane teine Inimene vs süsteem žanri film tuleb hoopis Tuneesiast ja filmi kulg on umbes selline, et lõpuks hakkab filmi alguses toimunud vägistamine tunduma ohvri kõige väiksema probleemina. Kuidas minna esitama kaebust vägistamise kohta politseisse kui vägistajad olid politseinikud? Nagu tihti selle maanurga filmide puhul on näitlemine üsna kohmakas ja inimeste reaktsioonid ja käitumismustrid kohati arusaamatud, ehk siis pole piisavalt läbi mõeldud selleks, et käsikiri ka vajaliku usutavusega edasi kulgeks, aga samas tuleb ikkagi tunnustada sellise kauge kandi filmi minna nii ennastsalgavalt veriselt establishmentile kõri kallale.

Sellise närviga saabki Cannes’i programmi oma filmiga välja jõuda, teatud tehniline ebapädevus on okei, kui emotsionaalne laeng on piisavalt vahetu ja toores. Tuneesia ja Bulgaaria on teiste seas programmis, aga Eestit seni veel mitte. Aga meil eriti ka sotsiaalkriitikaga ei tegelda, mis oli küll küll tänavuse Cannes'i üks läbivaid teemasid.

5/10

WALKING PAST THE FUTURE / LU GUO WEI LAI (Ruijun Li, Hiina)

Võiks olla ka nimega "Walking Out the Door", sest pärast tunniajalist süvaanalüüsi, mille käigus üritasin välja selgitada selle filmi jõudmise põhjusi Cannes’i programmi — neid võib kesiste filmide puhul olla mitmeid alates tuntud lavastajast ja lõpetades eksootilise tootjamaaga - jäin siiski ainsa võimaliku vastuse juurde, et poliitdiplomaatia nimel pidi ikkagi ühe hiina filmi ka panema. Selles pealtnäha tsensorite poolt ümaraks hekipõõsaks pügatud loos on juttu juurte kaotamisest ja sellest, et noored näpivad liiga palju telefoni.

Kuigi selle näppimise käigus võib mustmiljonilise rahvaarvuga Hiinaski juhtuda selline argiime, et tuttava poiss ja tüdruk tekstivad telefonis üksteise varjunimedele teadmata, et nad teineteist tegeikult tunnevad. Kui ei miskit muud, on see film kinnituseks sellest, et on raske välja mõelda midagi veel vähem kinematograafilist kui telefonis sõnumit saatev inimene.

1/10

APRIL’S DAUGHTERS / LAS HIJAS DE ABRIL (Michel Franco, Mehhiko)

Kui Aprili 17-aastasel tütrel sünnib laps, ruttab April talle appi, et raske periood üle elada. Vähemalt nii tundub esialgu, sest järgmisel hetkel irjutab ema alaealise tütre selja taga alla adopteerimispaberitele, et laps ära anda, kuna tütar ja boifrend Matteo pole tema arvates lapse saamiseks valmis. Küll aga on selleks valmis April ise, kes on iseennast märkinud lapse uueks kasuvanemaks.

See suhteliselt ebameeldiv ja raskustega jälgitav lugu on toonud noore Michel Franco juba neljandat korda Cannes’i. Mehhiklastel on ka selline mees olemas, keda praktiliselt keegi ei tea, aga kes on siin alati programmis (enne veel "Daniel ja Ana", "Pärast Luciat" ja "Chronic"). "April’s Daughters" jätab sisse veidi jahmatama paneva tunde, kas on tõesti olemas selliseid emasid (lapse legaalne röövimine ei jää tema viimaseks sammuks). Kvaliteetne ja kompaktne, aga ka veidi tehislik filmike.

5/10

WIND RIVER (Taylor Sheridan, USA) - linastub Eesti kinodes 4. augustil.

Kui vaadata Taylor Sheridani lavastajadebüüti, ei tule küll kuidagi raskena see arusaam, et mees on varem kirjutanud näiteks "Sicario" ja "Hell or High Wateri" käsikirja. Jeremy Reiner mängib kogenud kütti, Elizabeth Olsen aga kogenematut FBI agenti, kellel tuleb kahepeale hakata üles otsima Indiaanireservaadis toime pandud brutaalse mõrva autorit.

Sheridan suudab luua hästi erilise konteksti ja sellega kaasneva atmosfääri, aga sisulises plaanis jääb nuppude liigutamine ehk hea malepartii jaoks veidi liiga lihtsakoeliseks. Vaibile ja indiaani taustale ning temaatikale annaks kõrgema hinde kui sellele krimiloole, mis konteksti täitma peaks - ehk siis stsenarist on omaenda filmi stsenaariumiga veidi kimpu jäänud, ning siin on ka mõndagi täiesti ebaolulist (mis puumad?) Kui Eestis kinno tuleks, siis soovitaks samas vaadata ikka.

6/10

BEFORE WE VANISH / SANPO SURU SHINRYAKUSHA (Kiyoshi Kurosawa, Jaapan)

Tuntud "Teine Kurosawa" Akira kõrval, Kiyoshi, on samuti Cannes regular. Viimase filmi premise ja positsioon on tegelikult väga huvitav. See on järjekordne remix body snatcherite loost, kus tulnukad asuvad inimese kuju imiteerides ja nende kehasid kasutades maailma vaikselt üle võtma. Siinsed tulnukad on küll suutnud endale selgeks teha inimkeelsed sõnad, kuid pole pihta saanud mõistetele, mida nende sõnade abil moodustatakse. Seega asuvad nad inimesi röövima mõistetest, mida nad ei mõista, mis loob intrigeeriva olukorra ja mõned väga lahedad stseenid - näiteks kui reklaamifirma omanik röövitakse mõistest „töö“, mille tulemusena mees ei oska kaela langenud vabadusega midagi suurest õnnest peale hakata. Ehk siis snatcheritest saavad omamoodi positiivsed tegelased, kes vabastavad inimesed nende kinnismõtetest.

Ometi läheb film lappama ja sentimentaalne finaal on kaugele ette ära arvatav. Eks ta nii ongi, et kui algselt tundub film väga hea, on pärast kukkumine kõrgem ja vastureaktsioon teravam. Jaapanlased tunduvad olevat nagu Aasia iirlased, kelle filmid kannatavad tubli ülesuhkurdamise ja üleselgitamise all.

4/10

THE WORKSHOP / L’ATELIER (Laurent Cantet, Prantsusmaa)

Kes mäletab Cantet’ Palmioksa võitnud "Klassi", see mõistab, kui pingeliselt võib töötada film, mis põhineb pea ainult dialoogil. Siin on süsteem üsna sama: multikultuurne noorte seltskond — väike ühiskonna mudel -, kes on kogunenud romaanikirjutamise kursustele Prantsusmaa kunagi väga edukas La Ciotat’ linnas, kus olid võimas sadam ja laevatehased. Krimiromaani erinevate süžeekäikude väljapakkumisel tuleb aga rass üsna kiirelt mängu ja tulistes vastasseisudes tulevad välja maailmavaadete erinevused.

Taustaks La Ciotat’ heade päevade kauge kaja, immigratsiooniprobleemid (seni siin nähtud filmidest kõige veenvamalt käsitletud), laevatööstuse allakäik, üleüldine perspektiivitus ja filosoofilise teemana kellegi tapmise võimalikkus lihtsalt nii, ilma erilise põhjuseta. "L’Atelier" on pealtnäha väga lihtsate vahenditega tehtud, aga ei karda temaatikat keeruliseks ajada, ja näitab üsna veenvalt ka väikelinnade rassismi tekkimise põhjusi.

8/10

AFTER THE WAR / DOPO LA GUERRA (Annarita Zambrano, Itaalia)

Ma saan aru, miks on Cannes’i programmis keskpärased prantsuse filmid ja Veneetsia programmid keskpärased itaalia filmid, aga miks on Cannes’is järjekindlalt üsna mõttetud itaalia filmid? Mingi keskpärasuse solidaarsus? Seda poliitilist kokkumängu arvesse võttes siseneme itaalia poliitilise trilleri maailma, mille premise on taaskord märksa huvitavam kui film.

2002. aastal kustutas prantsuse valitsus 20 aastat varem Itaalia vasakpoolsetele terroristidele antud amnestia, muutes nad põhimõtteliselt Euroopas lindpriideks. Ühe sellise mehe ja tema tütre tormilisi elumuutusi näitabki "Dopo la guerra", aga filmil on dramaturgiaga räigeid probleeme ja heietava tooni üsna kiirelt omaks võtnuna ei liigu lugu enamasti mitte kuskile. Kahju, et jäin vaatajana kokkuvõttes nii probleemi kui tegelaste suhtes üsnagi leigeks.

3/10

CLOSENESS / TECHOTA (Kantemir Balagov, Venemaa)

Iga filmi hindamise üks põhikriteeriume võiks minu arvates olla see, kui hästi film saab hakkama endale püstitatud eesmärkide savutamisega - see võimaldab kergelt võrrelda romantilisi komöödiaid ja horrorit arthouse’iga ilma, et keegi kannataks. Mingis mõttes võistleb iga film seega oma skaalal - mitte teiste filmidega, vaid hoopis väljakujunenud ootusega iseendast ja autorist. Seega on okei panna üsna žanritruule ja standardsele Coppolale samapalju punkte, kui „Lähedusele“, mille ambitsioon maailmale midagi öelda on selgelt suurem.

"Lähedus" on brutaalne film nii sisult kui pildilt - võetud üles väga vahetu ja alasti videopildiga. Juudi kommuuni identiteedi säilitamise lugu Kabardiinia pealinnas Naltšikis, kus tõstab 1998. aastal Vene-Tšetšeeni sõja tõttu pead usukonflikt ja antisemitism. Kuritegevus, perspektiivitus ja rahvuslik-religioossete klannide kontroll on asjad, millega peab võitlema peategelane Ilana. Tema ängistus pulbitseb pinnale siis, kui röövitakse ta vend ja tolle pruut - sündmus, mis paneb kõik asjad ühtäkki väga kiiresti liikuma. On stseene, kus tahaks pea ära keerata, ja on paar sellist ilusat kujundit, et käsi otsib pausinuppu.

"Lähedusel" õnnestub nappide vahenditega öelda väga paljut, ja originaalselt. Hakkab tunduma nagu vaataks vanakooli Olümpiamänge, kus Nõukogude suusatajad kõmmutasid kolmikvõite.

8/10

THE SUMMIT / LA CORDILLERA (Santiago Mitre, Argentiina)

Ma olin täitsa valmis vaatama poliitilist intriigifilmi a la "Borgen", mille peaosas mängib Argentiina presidenti alati äge Ricardo Darin ja kus jauratakse Lõuna ja Ladina Ameerika OPECI loomise ümber. Hästi korraks tuli tukk peale ja pärast väikest norset ärgates minut hiljem, siis mida ma nägin? Darini tütar oli visanud tooli aknast välja, langenud katatoonilisse seisundisse ja teda hakati hüpnoosi all üle kuulama, et selguksid mingid minevikutõed ja arusaamatud „valemälestused“ isa tegude kohta. Et nagu mida? Kas keegi vahetas kanalit vahepeal?

Etteruttavalt öeldes ei lahenenud see liin mitte kuskile vaid jäi lihtsalt kuskile metsarajale jõhvikaid korjama. Ja veelgi etteruttavamalt tuleb öelda, et ei lahenenud ka põhiliin. Latiinoriikide ja USA intrigeerimist ja salakokkuleppeid oli küll üsna huvitav vaadata, aga just siis, kui ma hakkasin valmistuma suureks finaaliks, siis lõppes film ära. Jäi selline tunne, et pool olulisi asju on välja korjatud ja mingi suvaline, aga ajamahukas kõrvalliin asemele pandud. Väga ebarahuldav.

4/10

THE DESERT BRIDE / LA NOVIA DEL DESIERTO (Cecilia Atán and Valeria Pivato, Argentiina-Tšiili)

Miks peaks see film olema Cannes’i programmis? Sellele küsimusele oli näiliselt raske vastata esimesed 20 minutit. Slooow burn. Naine kaotab koti. Ei leia. Vaikselt koorub sealt aga lugu armastuse võimalikkusest maailma suvalisuse ja enda eelarvamuste kiuste. Teresa kohtab meest nimega Gringo. Ja nende retk Teresa koti otsimise jahil on üks sümpaatsemaid road trippe ever. Mehe minevik ja olevik on segane ja naine väga kinnine. Alguses tundub see kõik väga tavaline, aga asi läheb vaikselt tööle ja film lendleb kergelt, vabalt ja helgelt läbi erinevate stseenide, kus nad suhtlevad koti otsingul mitmete Gringo sõpradega, ning õpivad vaikselt tundma teineteist ja iseend. Nagu helitu plahvatus. Imeilus.

8/10