4/4

4. TEISED FILMID

THE VILLAINESS / AK-NYEO (Jung Byung Gil, Lõuna-Korea, kesköine film)

Öised linastused, enamasti Aasia maailmajaost siia programmi jõudvad žanrifilmid võivad osutuda suvaliseks jamaks, aga olla ka äärmiselt kirgastavad (kasvõi "Rong Busani" eelmisel aastal). Seepärast talitangi suure mõtleja Nancy sõnade järgi: nii jälle riskin, sest tean, et pean.
Premise jälle vana hea Korea, kättemaks a la Park Chan-Wook ("Lady Veangeance’id", "Old Boy"), aga kui näiteks India filmis on kättemaks tihti ihaldusväärne lõppeesmärk, siis on Ida-Aasia kättemaksutee pikk ja okkaline ning enamasti jõuab mingis etapis pärale arusaam, et see toob rahulduse asemel hoopis uusi hingepiinu.

Nii ka siin. Naine tapab end maffiast läbi, aga mingil hetkel kaob tal arusaam, kes kellega kokku mängib. Kaob ka mul ja pean tunnistama, et nakatusin kergelt nn "Aasia viirusse", ehk ei teinud mingist hetkest enam tegelastel vahet ja ei saanud aru, kes on agentuurist, kes maffiast, kes mees ja kes isa. Sisu läks segamini nagu lõhnad Korea köögis ja mingist hetkest jälgisin edasi täiesti inertselt ja vaatasin, kuidas (täiesti ühesuguseid) päid kasvava hingepiinadest tuleneva nutukisa saatel otsast löödi. Kui kasvõi see tänavune Miike film kõrvale võtta, siis pole need ikka üldse ühest kategooriast.

3/10

24 FRAMES (Abbas Kiarostami, Iraan, Cannes’i festivali 70. juubeli erilinastus)

24 Frames on küll ka film, aga pigem Kiarostami elupäeviku viimane kokkuvõttev lehekülg; epitaaf iseendale. Meetod on ju tuttav ja territoorium Kiarostamile oma: varem on ta oma filmis "Five Dedicated to Ozu" juba eksperimenteerinud sellega, kuidas tõsielulist stseeni raamistades muuta tavalisena näiv kaader kunstiobjektiks. Nüüd on ta seda teinud enda fotode abil, mis on digitaalselt „elama pandud“.

Fotod on enamasti looduskaadrid loomadega või vaikelud lindudega, pea kõigi umbes 5 minutiste stseenide katarsiseks on uue elemendi sekkumine, mis vaikelu purustab - (fataalne) püssilask, mopeed, kass jne. See on puhas seisundikino, aga seisundist toob ta kahjuks välja valitud meetod, ehk digitaliseerimine mõjub nii mitmelgi puhul kunstlikuna ja tõmbab vaikelust välja. Aga eks see on ju aja märk - reaalsus meie ümber ongi juba nüüdseks võlts, augmenteeritud, manipuleeritud.

Peaaegu pooltes stseenides sajab lund, tihti on kaadris varesed; nii lumi kui varesed on ju märgid sellest, et teispoolsus on lähedal ja kuskil siinsamas kohtuvad kaks maailma, elav ja elujärgne. Mitme kultuurimärgiga kinnitab Kiarostami iraanlasena, et peab end siiski lääne kultuuriruumi liikmeks - tühja toa tüllkardinat saadab "Ave Maria", film lõpeb suudlusstseeniga filmist „Tuulest viidud“, seda saatmas nimilugu Andrew Lloyd Webberi muusikalist "Love Never Dies" - kahtlemata kinnituseks Kiarostamilt meile, et ta elu mõjutas suuresti Ameerika filmikunst.

"24 Frames" on nagu Kiarostami elu kiirusega "24 kaadrit sekundis", ehk filmilindi liikumise kiirusel kaameras, 24 pildikese vahendusel. Enda fotode seeria juhatab ta stiilselt sisse Peter Brüeghel vanema liikuma pandud maaliga „Jahimehed lumel“. Ka siin sajab lund, ennekõike tundub see viitena Tarkovski "Peeglile", kus me näeme sama maali paaris episoodis. Arvan, et ta näeb ka režissööri väsinud jahimehena, kes on sunnitud oma teel pidama igavest jahti kunstitõe nimel.
Võimas, et isegi kui Kiarostami film pole päris tema enda seatud tipptasemel, võiks sellest jahuda tunde, sest igasugu mõtteid tekib pähe. Püüan siin otsad kokku võtta ja öelda, et see on üks kõige ilusam matusekõne, mida üks surnud mees iseenesele pidanud on.

7/10


4/4