PÖFF 2017 | Lõuna-Korea "Lõpp" on raskesti seeditav sotsiaalne õudus


PÖFF 2017 | Lõuna-Korea "Lõpp" on raskesti seeditav sotsiaalne õudus
"Lõpp" ("The End")PÖFF

Kyu-hwan Jeon on režissöör, kes juba teab, kuidas kujutada päevakajalisi teemasid oma filmides võimalikult õudsena, sürreaalsena ja samal ajal ka realistlikult.

"Lõpp"
The End
Treefilm Co., Ltd.
režissöörJeon Kyu-hwan
peaosatäitjadKim Sung-min, Cho Hye-jung
Kinoveeb6

Kyu-hwan Jeoni "Tantsude linn" ("Dance Town", 2011) kujutas Põhja-Koreast pääsenute muserdavat elu Lõuna-Koreas, PÖFFil parima režissööri auhinna võitnud Taak" ("The Weight", 2012) viis tabude ja erisuste kujutamise ekstreemsustesse ning Eestiga koostöös valminud "Vihane kunstnik" ("Angry Painter", 2015) jäi meelde pigem simuleerimata seksistseenide poolest.

Tema tänavune film "Lõpp" ("The End") jätkab sama rada, kuhu on suundunud mitmed Lõuna-Korea autorid, nagu näiteks riigi üks tuntumaid režissööre Kim Ki-duk, kes vahepeal tegi samuti minimalistlikke ja väga digitaalse visuaalse stiiliga ülimalt räigeid filme, mis puudutasid ühiskondlikke ja sotsiaalseid närve.

"Lõpu" räigus seisneb kahes aspektis, sest film ise on ka põhimõtteliselt kaheks osaks jaotatud: kõigepealt noore tudengi elu, mis sunnib teda raha teenimiseks oma keha müüma ning järgmisena abielupaari elu mäe küljel asuvas metsas, kus nad peavad olude sunnil telgis elama.

Filmi kontekstis enam-vähem usutavat sotsrealismi kujutatava esialgne räigus tuleneb režissööri soovist näidata ühe naise elu võimalikult vastikult ja masendavalt pärast seda, kui ta on sunnitud arvete maksmiseks oma keha müüma ja satub kokku ka kohaliku allmaailmaga. See esimene osa filmist on vahest ka kõige aeglasem, sest sündmused lihtsalt juhtuvad täpselt niisuguses järjekorras ja aina jubedamaks muutuvas toonis, nagu vaataja juba alguses eeldab.

Seotud lood:

Teine osa filmist leiab aset mäe jalamil, kus abielupaar on sunnitud kodu ja töö kaotamise järel telgis elama. See omandab kiiresti aga psühholoogilise ja sürrealistlikku tooni, mistõttu muutus film ka elavamaks, huvitavamaks ja stimuleerivamaks olgugi, et kannatuse paneb see kõik ikkagi proovile ja mitte räiguse, vaid aeglase liigselt sümboleid täis hoiaku poolest.

Esmapilgul ei seostu filmi kaks poolt üksteisega mitte kuidagi, aga lõpus saab selgeks, et neid seobki rohkem teema kui konkreetsed tegelased. Lõpus muutub asi klassikaliste psühholoogiliselt veidrate ja pöördeid täis filmide stiilis nii segaseks, et pärast on vaja pikalt maha istuda ja mõelda, kuidas põhilise sisulise pöörde valguses kõik tükid omavahel kokku sobituvad.

Konkreetsed süžeeliinid polegi sellise filmi juures nii olulised, vaid seda on ikka realistlikust sotsiaalselt õudusest allegoorilisse košmaari liikuv pulseeriv toon. Seansil viibinud režissöör kinnitas tõenäoliselt ka publikus tekkinud kahtlusi: "Lõpp" peab oluliseks sõnumit mitte vormi ja sellisena tasub seda filmi ka võtta.

"Lõpp" linastub PÖFFil veel kaks korda: täna ja 26. novembril.