PÖFFil saksa sarimõrvarit kehastav Jonas Dassler: kedagi ei saa sundida seda filmi vaatama minema


Jonas Dassler
Jonas DasslerFoto: Jens Krick, imago/Future Image/Scanpix

Pimedate Ööde filmifestivali (PÖFF) Öiste värinate alaprogrammis linastub muuhulgas süngelt groteskne lugu “Kuldne kinnas” 1970-ndatel Hamburgis tegutsenud sarimõrvarist Fritz Honkast. Film esilinastus Berlinale filmifestivalil saades seal omajagu publikult ja kriitikutelt nüpeldada. Filmi peaosaline, noor Saksa näitleja Jonas Dassler (sünd 1996) selgitab, miks ta sarimõrvari rolli vastu võttis ning mis iva ta taolistes vägivaldsetes filmides näeb.

Kui tuttav sa enne filmi Fritz Honka mõrvalugudega olid?

Ma ei olnud tema looga tuttav. See kõik juhtus 1970ndatel, mil ma ei olnud veel sündinud ning tegemist on ka üpris kohaliku looga - Honka elas ja mõrvas Hamburgis ning ma ei ole sealt pärit. Ka minu vanemad ei teadnud Honka lugu. Seega kui mind kutsuti prooviesinemisele, hakkasin tema kohta uurima ning lugesin Honkast kirjutatud bestsellerit “Kuldne kinnas”.

Mis oli sinu põhiline motivatsioon selle rolli vastu võtmiseks?

See oli segu mitmest asjast. Üks oli filmi režissöör Fatih Akin - usun, et ei mängiks seda rolli mõnes muus filmis. Ma nägin, mida Fatih tahtis selle filmiga teha ja saavutada, et see ei ole vägivalla glorifikatsioon. See oli minu jaoks oluline, et teemakäsitlus on kriitiline, aga ei ole ka kellegi hukkamõistmine. Ja mulle meeldis ka selline väljakutse.

Honka oli kaugel sellest, et olla meeldiv tüüp ning ka tema mängimine, arvestades, et selleks tuleb leida teatud side mängitava karakteriga, ei saanud olla lihtne. Kas ja kuidas suutsid siin mingit empaatiat leida?

Seotud lood:

Me peame tegema vahet reaalsel persoonil Fritz Honkal ja literaasel, sest see, mida raamat, millel ka film baseerub, tegi on interpretatsioon sellest ajaloolisest inimesest. Raamat baseerub küll päris faktidel, aga mulle tundub, et see on tõlgendus. Kui me mõtleme päris inimesele Honkale, siis seal ei ole empaatiale eriti ruumi. Ta oli üks kohutav mees ja kohutav inimene, kes tappis neli naist. Aga kui mulle pakuti võimalust seda tegelast mängida, siis jah pidin näitlejana leidma midagi, mille kaudu saaksin selle tegelasega sidet luua, talle kaasa tunda. Minu jaoks oli siin võtmeks mõte, et ta oli samuti inimene nagu mina. Ka küsimus, et kuidas on võimalik, et inimene võib olla nii halb ning vastus, et see pool on meis, meie kehades olemas.

Ma püüdsin seda võtta nii, et oli üks mees, kes üritas oma minevikuga, oma lapsepõlvega, oma seksuaalsete ihadega toime tulla. Samal ajal ta tegelikult ihkas normaalset elu, mida iganes see täpselt tema jaoks ka ei tähendanud. Tal oli kujutluspilt normaalsest elust - abikaasast, kodust, tööst. Aga ta oli ka osa unustatud või nähtamatust ühiskonnakihist, keda justkui ei eksisteerinud. Üks neist inimestest, kes ei olnud osa või ei saanud osa tolle aja Saksamaa majanduslikust buumist. Honka oli eikeegi, kes soovis olla keegi.

"Kuldne kinnas" PÖFF

Kui raske ikkagi oli sellistesse tumedatesse sügavustesse endas minna?

Jah, see tõesti oli suur väljakutse, aga näitlejana on see ka omamoodi õnnistus, et sul on võimalus minna emotsionaalselt kohtadesse, kuhu muidu ei satuks. Aga taoliste väljakutsete pärast ma seda tööd ka teen. Peale selle tulen spordist ning mulle meeldib endale väljakutseid seada.

Roll on ka väga füüsiline ning sind muudeti pea äratundmiseni grimmis. Kui palju see füüsiline muutumine kaasa aitas?

Jah, sellest kujunes osa sooritusest, osa rollist, sest kui mulle oli grimm ära tehtud, kontaktläätsed silma pandud, millega ma kõõrdi vaatasin, siis see transformeeris mind ning inimesed ei suutnud mulle otse silma enam vaadata. Nad lõpetasid minu vaatamise, kui ma olin Honkaks tehtud, sest nad ei suutnud seda välimust taluda. Ma arvan, et see oli suur osa Honka tegelasest - ta oli nagu tulnukas, kellega keegi ei tahtnud tegemist teha. Ta oli üksik ja pidi sellega hakkama saama. Seega see suur väline transformatsioon andis mulle sisemise konflikti, millega töötada ja see oli ka selle tegelase üks peamisi mootoreid.

Kas sa tundsid end vabamalt, kuna see lugu on juba saanud tõlgenduskihte - meedia, raamat jne? Selles mõttes on sinul ka vähem vastutust olla ainus või esmane meedium, mille kaudu inimesed loost kuulevad.

Jah, mõnes mõttes küll. Selle mõistmine oli minu jaoks üheks õppetunniks. Ma käisin enne võtteid Hamburgis, selles kurikuulsas piirkonnas, kus Honka elas ja “Kuldse kinda” baaris ning minu juurde tuli väga palju inimesi, kes rääkisid, et teadsid Honkat. Küll nad olid talle suitsu müünud või olnud tema juuksuriks või muud säärast ning nad kõik hakkasid selgitama, et Honka kõndis nii või naa, rääkis-tegi midagi teatud viisil ning mina mõtlesin, et olin midagi muud selle tegelase jaoks ette valmistanud. Siis mõistsingi, et nii nagu raamatu kirjanik Heinz Strunk tegi juhtunust ja Honkast oma interpretatsiooni, nii pean ka mina koos Fatih'ga seda tegema. See film on meie nägemus antud loost ja tegelasest.

"Kuldne kinnas" PÖFF

Te püüdsite küll vägivalla glorifitseerimist vältida, aga ometi on filmi kritiseeritud kui lihtsalt robustse vägivalla näitamist? Kuidas sa suhtud kriitikasse, et film on liiga võigas?

Kedagi ei saa sundida seda filmi vaatama minema. Ma saan aru, kui inimesed ütlevad, et see on liiga rõve ja nad ei suuda seda vaatama minna. Mul ei ole sellega probleeme. Me ei soovinud teha sellest nn detektiivilugu, mis keskenduks sellele, kuidas pahalane kinni nabitakse ehkki see võinuks olla vaatajale atraktiivsem. See film on rohkem portree.

Me ei teinud seda ka selleks, et provotseerida, vaid selleks, et koos publikuga midagi kogeda, et midagi öelda. Film ei ole tegelikult väga verine - sa ei näe näiteks, kuidas pea otsast ära raiutakse (see on väljaspool kaadripiiri - toim). Võrreldes mõne muu filmiga ei ole siin nii palju verd. Aga kui see tundub liig, siis see ongi tunnistus sellest, kui jube asi on vägivald. Vägivald on tülgastav, rõve ja ma saan aru, kui sa tahad kinost välja minna seansi ajal.

Ometi on filmis ka koomilisuse efekt.

See tuleneb situatsioonist, mitte niivõrd tegelasest. Sul on surnukeha oma korteris, millest on vaja lahti saada ning siis sa lohistad seda trepist alla aga naaber tuleb …. Sellest saab absurdne ja koomiline situatsioon vaatamata rõvedusele.

Kas vägivalla jubedus on sinu jaoks selle loo nn tuum?

Jah, loo mõte minu jaoks on kui kole ja jube on vägivald. Me näeme uudistes, teles, filmides väga palju vägivalda, aga meil ei ole enam reaalset suhet vägivallaga. Inimesed langevad kui kärbsed sõrme nipsu peale, aga see kõik toimub meie jaoks kuskil mujal, mingis muus kohas. Me oleme rabatud ja masendatud vägivallast, aga samas ei tunneta kui kole ja rõve see tegelikkuses on. Meie ajastul on oluline, et leidub filme, mis näitavad vägivalla ja mõrva brutaalsust ning koledust selle eheduses.

Lisaks näitab film ka seda, mida teeb alkohol inimesega, et me kaotame iseenda. Film muidugi räägib ka teatud perioodist Saksamaa ajaloos, mil alkohol oli justkui oopium inimestele. See oli osa justkui filosoofiast - joo-joo, kuniks sa enam ei mäleta. See oli unustamise instrument. Lugu räägib ka mingis mõttes üksindusest. Kuidas oma üksindusega hakkama saada. Kui keegi sinuga ei räägi, kui keegi sind ei vaata, siis see tekitab sinus kummalise tunde. Sul on ainult sina ise. Ja mulle tundub, et see võib sind hulluks ajada. Ja see kiht inimesi on ka täna olemas, tänu kellele mingis mõttes meie priviligeeritud ühiskonna osad saame eksisteerida. See on väga kurb.

Intervjuu on tehtud Berlinale filmifestivalil 2019. aasta veebruaris.

"Kuldne kinnas" linastub PÖFFil programmis Öised värinad.