Terapeut Pille Alaver filmist "Tere tulemast Marwenisse": minevikuõuduste uuesti läbielamine pole alati vajalik ega ka soovitatav


Terapeut Pille Alaver filmist "Tere tulemast Marwenisse": minevikuõuduste uuesti läbielamine pole alati vajalik ega ka soovitatav
"Tere tulemast Marwenisse"TVPlay Premium

Traumaatiliste sündmuste meenutamine on üks mõeldavatest ravivariantidest, kuid see pole alati vajalik ega isegi soovitav, ütleb filmi "Tere tulemast Marwenisse" kohta holistilise regressiooni terapeut Pille Alaver, kes on varem töötanud 30 aastat kriminaalpolitseinikuna ning käinud ka ise Afganistanis missioonil. Tema sõnul on võib minevikuõuduste läbielamine olla raviprotsessi osaks vaid juhul, kui see teenib kannatuste vähendamise eesmärki.

Film “Tere tulemast Marwenisse” põhineb tõestisündinud lool, kus vägivaldsest rünnakust traumajärgse stressihäire ja ajukahjustuse saanud Mark Hogancamp ehitab II maailmasõja aegse nukulinna, et juhtunu uuesti läbi mängida. Paljud inimesed seevastu teeksid ilmselt kõik, et juhtunu unustada, aga Mark valib vastupidise tee. Milles seisnevad tema lähenemise eelised või ravivad omadused?

Juhtunu detailne läbitöötamine pole alati vajalik selleks, et lahendada traumaga kaasnevaid probleeme. Tegelikult on inimestel, kes on iseseisvalt traumast paranenud, palju nõrgem mälestus traumast ja nad on vabad sundusest seda korduvalt meenutada, et leida viimnegi detail. On oluline märkida, et suurel osal traumaohvritest haigusnähud ägenevad, kui neil palutakse või neid sunnitakse oma traumat meenutada Samas mõnele võib trauma meenutamine tuua selguse ja tervenemise, seega ei tasu selle mõju ka alahinnata. Meenutamine on üks mõeldavatest variantidest, kuid alati pole see vajalik ega isegi soovitatav.

Seotud lood:

Mark valis sündmuste taasesitamise ja meenutamise viisi, kuid tundus, et see polnud alati tema teadlik valik, vaid ta kannatas traumat meenutavate elamuste – mälusähvatuste all. Samuti lõi ta oma fantaasiates juhtunule uue perspektiivi, mis aitas mehel igapäevaeluga paremini toime tulla ning sellel oli ka teatav tervendav mõju.

Traumaravi eesmärk peaks olema kannatuste vähendamine, mitte suurendamine. Minevikuõuduste taasmeenutamine ja läbielamine võivad olla vaid sel juhul osaks protsessist, kui need teenivad just seda eesmärki. Iseküsimus on, kas Marki kannatused neid situatsioone läbi mängides ikkagi vähenesid?

Trauma meenutamine, isegi kõige paremates tingimustes, lükkab inimese tasakaalust välja. Igaüks, kes meenutab traumat ebakindlas seisundit, ainult süvendab seda olekut. Loomulikult tulevad paljud inimesed mõõduka ebakindlusega toime, aga need, kelle ellu kuulub igapäevane traumast põhjustatud emotsionaalne ebastabiilsus, võib selle ebastabiilsuse suurendamine viia veelgi raskemate probleemideni.

Traumaga tegeledes tasub endalt küsida, mis on minu tegelik eesmärk - kas oma mineviku läbitöötamine või hoopis oma tuleviku tervendamine? Paljude jaoks kulgeb tee paremasse tulevikku mälestuste läbitöötamise kaudu, aga teistele sobib enam nendest möödaminemine. Traumaravi eesmärgiks võiks olla ja peaks olema igapäevase elukvaliteedi parandamine ning selle saavutamiseks ei ole ilmtingimata vaja traumamälestusi uuesti läbi töötada.

"Tere tulemast Marwenisse" TVPlay Premium

Mida traumajärgne stressihäire inimesega teha võib?

Enamik neist traumaatilistest sündmustest kestab lühikest aega, aga neist jäävad haavad võivad valu teha kogu elu, kui ravi ja paranemise võimalused on kasinad, valesti kasutatud või lausa kättesaamatud. Traumat iseloomustab traumamälestuse suur jõud. Võib tunduda, et trauma kestab ikka veel või juhtub uuesti. Inimesed võivad kannatada pealetükkivate traumat meenutavate elamuste – mälusähvatuste tõttu. Need on traumaga seotud kehalised reaktsioonid või hääled, lõhnad, visuaalsed kujutlused, mis muudavad igapäevaelu ebastabiilseks.

Trauma ja PTSH (post-traumaatiline stressihäire) füüsiliseks tunnuseks on ülierutuvus, ülivalvsus, ülereageerimine, pealetükkivad mälestused, une- ja söömishäired ning keskendumisraskused. PTSH diagnoos sõltub nende häirete raskusest ja sellest, kuivõrd nad segavad inimese igapäevaelu. Kõigil neil sümptomitel on üks väga oluline tunnus: need on tekitatud närvisüsteemi poolt, mis on valmis selleks, et traumaatiline sündmus võib iga hetk korduda. Just seetõttu võib olla raske tunda, et trauma on möödas, kuigi see tegelikult on möödas.

"Tere tulemast Marwenisse" TVPlay Premium

Millised on kõige tulemuslikumad viisid traumajärgse stressihäire ravimiseks? Milliseid huvitavaid/eripäraseid viise selliste murede leevendamiseks veel on kasutatud?

Parim traumast vabanemise programm on just selline, mis on koostatud igaühe individuaalseid vajadusi arvestades. Traumast paranemine võtab aega, see on pikaajaline järk-järgult arenev protsess, kuid mõned muutused võivad olla ka hüppelised.

Parim traumateraapia on tõeline partnerlus, koostöö, kus pingutavad nii terapeut kui klient. Mida paremini suudetakse koos töötada, seda tõenäolisem on hea tulemus. Oluline on valida endale terapeut isikliku kontakti ja hinnangu põhjal, mitte niivõrd mingi ravimeetodi või mudeli järgi. Aeg on näidanud, et kõige olulisemaks teraapia õnnestumise teguriks on kliendi ja psühhoterapeudi vaheline suhe. Parim terapeut on see, kellel on kasutada lai valik teooriaid ja ravivõtteid, millest teha sobiv valik vastavalt kliendi olukorrale ja vajadustele. Igal traumaravi meetodil on midagi pakkuda. See, mis töötab ühe puhul, ei pruugi töötada teise puhul. Nii nagu ükski antibiootikum ei suuda kõike ravida, pole ka ühte ja õiget traumateraapiat, mis aitaks kõiki trauma üleelanuid.

Holistilise regressiooni terapeudina soovitan traumat käsitleda rännakus sisemaailma, kus on võimalik traumat tervendada seda alateadvuse tasandil uurides, mälestust juhtunust neutraalse või positiivsena ajus n-ö üle kirjutades, kehatunnetes traumast tekkinud pingeid ja blokeeringuid vabastades või hoopis haavatud sisemist last tervendades. Seansil kasutatava tehnika valik sõltub alati konkreetset klienti ja juhtunut arvesse võttes. Kõige olulisem on ükskõik millise teraapiaviisi valimisel tagada kliendile turvalisus ja stabiilsus - ainult siis saavad muutused ja tervenemine toimuda ning puudub oht taas traumeerimiseks.

Tähtis on meeles pidada, et iga trauma tegelik lõpp on see, et olete jõudnud tänasesse päeva, käesolevasse hetke. Ükskõik, mis trauma see ka oli – te elasite selle üle!

Soovitan veel häid mõtteid sobiva traumaravi valimisel lugeda Babette Rothschild´i raamatust „Traumast paranemise kaheksa võtit“.

Tõsielul põhinevale draamale “Tere tulemast Marwinisse” (2018) saab kaasa elada sel laupäeval, 30. novembril kell 20 filmikanalil TV1000 Premium, mida näeb teleteenusepakkuja TVPlay Home (endine Viasat) vahendusel või suuremate kaablioperaatorite TVPlay filmikanalite teemapakettides. Detsembris jõuab film ka voogedastusteenusesse TVPlay Premium.