1. Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja

1. "Blade Runner 2049"

"Blade Runner 2049" on visuaalne, režiiline ja loo jutustamise meistriklass, mis kohandab 82. aasta filmi tänasesse päeva, ilma et muutuks kordagi modernseks kiireks ja tühjaks ulmekaks. Sündinud on tuleviku filmiklassika.

Pikemalt arvustuses.

2. "ema!"

Darren Aronofsky on alati olnud üks mu lemmikrežissööre, kuid 2014. aasta "Noah" näitas, et suure-eelarvelised filmid ei pruugi olla tema jaoks. Kerime kolm aastat ajas edasi ning Aronofsky on tagasi äärmiselt ebameeldiva, üllatusi täis, šokeeriva ja režissööri jaoks väga isikliku filmiga, mis ei hoia kinni mitte ühestki žanrist. Meisterlikult lavastatud (need pikad kaadrid!) film näitab, et pealtnäha ka kõige lihtsam lugu võib kujuneda raputavaks elamuseks, mida peab mõistmiseks lausa mitu korda vaatama.

3. "Dunkirk"

Christopher Nolan on üks väheseid režissööre, keda saab nimetada blockbusterite loojate seas oma nägemusega autoriks. Ta võib teha ulmefilme ("Inception", "Interstellar") või superkangelasefilme ("Pimeduse rüütli" triloogia), aga ikka suudab ta teha valitud žanri parimad. "Dunkirk" pole sugugi parim sõjafilm, mis kunagi tehtud, ega ka parim Nolani film, aga see on hoopis midagi enamat - narratiivi, heli ja suure-eelarvelistele filmidele omaseks kujunenud osistega eksperimenteeriv kinoelamus.

4. "Logan"

Hugh Jackman pole enam ammu ainult X-Meeste filmide Wolverine. Ta on sellest rollist välja kasvanud ja mis saaks olla veel parem lõpetus 17 aastat kestnud rollile kui Marveli parimaks filmiks kujunenud "Logan"? See vääriks kõiki auhindu, sest on sama sügav kui parim vestern nagu "Unforgiven" ja sama oluline kui "Dunkirk", sest näitab, et üksluiseks muutunud žanris sünnib endiselt pärleid, mis ületavad seatud piire ja tõestavad kõigile, kes superkangelasefilme väärituks peavad, et Nolan polnud ainuke, kes suutis ühe kangelase loo esitada nii nagu seda pole varem tehtud.

5. "Wind River"

Taylor Sheridan on end korduvalt tõestanud suurepärase stsenaristina ("Sicario", "Hell or High Water"), kuid "Wind River" on tema esimene katse lavastada omaenda kirjutatud lugu. Seda on tunda pea igas lõikes, kaadris ja dialoogis. Kui enamjaolt pakub film ülimat mõnu, mida saab tekitada ainult stsenaristi täielik kontroll oma loodud pildi üle, siis mõned väiksed puudujäägid kipuvad suurepärast teost ikkagi hiljutiste žanrifilmide "Vangistatud" ("Prisoners"), "Sicario" ja "Hell or High Wateri" loodud tipust eemale hoidma.

Need puudujäägid ei seisne tavapärastes miinustes nagu halb nätlejatöö, montaaž või lavastus, vaid hoopis teadmises, et mõni koht oleks saanud parem olla, kui Sheridanil oleks olnud pikem kogemus lavastajana, aga kuna tal seda polnud ja oli näinud ainult oma ala meistreid töötamas, siis on mõned sellised ebaloomulikud info lajatamise momendid ka arusaadavad. Kõige muu osas on "Wind River" meisterlik film möödanikku vajuvast mälust, mis kaob aja pehmenedes sama kiiresti kui Ameerika põlisrahva kultuur.

Loe ka arvustust.

6. "It Comes at Night"

Vähe nähtud ja publiku poolt madalalt hinnatud õudussugemetega thriller "It Comes at Night" on üks neist filmidest, mida reklaamiti ühtemoodi, aga tulemus oli hoopis teine. See omakorda tekitas filmi ja publiku vahel tohutu lõhe, sest enamus ootasid räiget apokalüptilist põnevikku, kuid said hoopis meditatiivse nägemuse maailmast, mille elanikke halvab meeletu hirm väljas ootava nimetu õuduse pärast.

Alati suurepärane karakternäitleja Joel Edgerton särab pereisa rollis, kes on valmis tegema kõike oma lähedaste kaitsmise nimel. Me teame, et nende koduseinte taga ootab viirusest nakatunud maailm, mis üritab uksest ja aknast sisse murda, aga see pole lugu koletistest, kellega peategelased võitlema hakkavad, vaid hirmust nende ees ja mida võib hirm tundmatu ees inimesega teha.

Trey Edward Shultsi ("Krisha") režii ja Drew Danielsi operaatoritöö on sobilikult painajalik ja naha vahele pugev, et kogu aeg oleks nagu tunne, et pimedusest hüppab miski vaatajale näkku, kuid seda ei juhtu, aga see tunne, et see võib juhtuda, on lausa suurepäraselt välguna pudelisse püütud.

7. "Taksojuht"

Filmidega "Joint Security Area", "Sympathy for Mr. Vengeance", "Memories of Murder", "Sympathy for Lady Vengeance", "The Host", "Secret Sunshine", "Thirst", "Snowpiercer" ja "The Throne" end korduvalt tõestanud Song Kang-ho on üks mu lemmikuid Lõuna-Korea näitlejaid ja eks see oli ka põhjus, miks "Taksojuhti" ("Taxi Driver") PÖFFil kohe vaatama ruttasin.

Lõuna-Koreas laineid löönud ja ka riigi Oscari kandidaadiks osutunud "Taksojuht", mille lavastajaks on suurepärased "The Front Line" ja "Secret Reunion" teinud Jang Hoon, tõestab taaskord, miks on Korea filmid niivõrd erilised - need võivad olla mistahes tuttavas žanris ja omada mistahes tuttavat lugu, kuid ometi muudab Lõuna-Korea kultuuriruum, ajalugu ja lähenemine filmikunstile loo, mis oleks USA kinos väga tavaline, hoopis erakordseks.

See on film Lõuna-Korea ajaloo traagilisest peatükist, mis algab kui komöödia, areneb edasi põnevikuks, muutub sügavaks draama ja peaaegu et blockbusteri stiilis möllufilmiks. Selliseid žanrisegusid ei näe palju ja kui on soov neid vaadata, siis tuleb pöörduda Lõuna-Korea filmikunsti poole

8. "A Ghost Story"

Ülimalt lihnte film - mees ja naine elavad koos, mees sureb ja tuleb vaimuna tagasi, sest ei suuda ootamatu lahkumise tõttu edasi liikuda. Asja muudab veelgi lihtsamaks see, et vaim kannab põhimõtteliselt Halloweeni kostüümi - lina kahe auguga silmade jaoks.

Lihtsuses peitubki võlu. Vahel piisab kahest näitlejast (Rooney Mara, Casey Affleck) ja konkreetse nägemusega režissöörist. Kui David Lowery 2013. aasta "Ain't Them Bodies Saints" (ka Mara ja Affleck) mõjus nagu Terrence Malicki stiilikummardus, siis "A Ghost Story" on läbi ja lõhki Lowery film - ilus, liigutav, mõtlemapanev, omamoodi (4:3 ekraanisuhe) ning jäägitult kaunis sissevaade leina, suhetesse, armastusse ja jagatud eludesse.

9. "Star Wars: Viimased jedid"

Ma ei arvanud ise ka, et üks "Star Warsi" film jõuab minu aasta TOP10 hulka, sest VII episood "Jõud tärkab" ja lisaosa "Rogue One: Tähesõdade lugu" kaotasid pärast esmast vaatamist oma võlu, kuna olid suures osas nostalgia seljas ratsutamised.

VIII episood "Viimased jedid" seda aga polnud. See on ülimalt julge samm "Star Warsi" tuleviku osas, sest lammutab saagale omaseks saanud mütoloogiat, sümboleid ja traditsioone niivõrd suure hoolega, et järgmise osa suhtes ei oska ma enam midagi arvata. Jah, film kasutab ära elemente nii "Impeeriumi vastulöögist" kui ka "Jedi tagasitulekust", aga teeb seda väga kavalalt - tutvustab tuttavaid elemente, et need siis hetk hiljem midagi uut ehitades ära hävitada.

Wannabe Darth Vader Kylo Ren ütleb filmis väga õigesti: "Let the past die. Kill it, if you have to...". See lause tähendab, et Disney, Lucasfilm, Kathleen Kennedy ja režissöör Rian Johnson said aru, mida peab tegema saaga tuleviku kindlustamiseks ja selleks pole fännide jalge ees kummardamine, vaid mineviku tapmine ning uue ehitamine.

Loe ka arvustust.

10. "Kuningas Arthur: Mõõga legend"

"Kuningas Arthur: Mõõga legend" ("King Arthur: Legend of the Sword") on läbi ja lõhki briti meistri Guy Ritchie film. Kahe "Sherlock Holmesi", "Hunnik pappi ja suitseva kaheraudse" ja "RocknRolla" režissööri pulssi kiirendav märul, omapärane visuaalne stiil ja lobapidamatuse all kannatavad tegelased leiavad seekord rakendust kuningas Arthuri legendi kõige värskemas ekraniseeringus.

"Kadunud linn Z", kultussarja "Sons of Anarchy" ja suurejoonelise koletised vs robotid filmi "Vaikse ookeani võitluse" staar Hunnam on filmis täiesti omas elemendis. Guy Ritchie'lik montaaž on nagu kingitus kusagilt kõrgemalt ning sümpaatne Jude Law kehastab seekord Arthuri pahelist onu ja kuigi me kõik teame, mis on tema saatus, ei pane me seda pahaks, sest Jude Law'd pole kunagi liiga palju.

Film kukkus kinodes läbi ning kriitikud vihkasid seda südamest, kuigi minu silmis on tegu möödunud aasta ühe suurima üllatajaga, sest nii julget, stiilset, videomängudest inspireeritud ja kriitikute arvamustele sülitavat filmi pole ammu tehtud. Ja selliseid filme peakski rohkem olema.

Veel filme, mis väärivad ära märkimist (juhuslikus järjekorras):

11. "Kadunud linn Z"

12. "Kao ära"

13. "Ahvide planeedi sõda"

14. "Florida projekt"

15. "See"

16. "Armastuseta"

17. "Galaktika valvurid Vol. 2"

18. "Thor Ragnarök"

19. "Molly mäng"

20. "Põgenemise rütm"

Ka "Wonder Woman", "The Big Sick", "Plahvatuslik blond" ja "Vee puudutus".