11. Sten Kohlmann, mängu - ja filmiajakirjanik

Aasta on lõppemas ning aeg veel viimast korda seljataha pilke heita, et siis korraliku auruga tuleviku suunas tammuda. Nende 10 filmi puhul saame meenutada häid aegu, sest tegemist oli 2017 parimate hulka kuuluvate linateostega. NB! Mõningte ilmselgete “aga miks see siin ei ole” filmide puhul takistas lihtne asjaolu, et ma pole neid lihtsalt näinud (vaatan sinu poole “Kao ära”)...

1. "Logan"

Ma tean, mida te võite mõelda. Kuidas saab koomiksifilm olla aasta parim? Sellised esikohad, troonid ja kuldsed karikad on reeglina reserveeritud ikkagi ju kunstilistele draamadele, mis vaatajat taskuräti järele haarama panevad. Aga teate, “Logan” tegigi seda! Poogen, et vahepeal Hugh Jackman enda metallküüned välja kisub ja superinimese asju teeb, valdav enamus filmist keskendub ikkagi isa ja (mööndustega) tütre omavahelisele suhtlusele ning teineteisega leppimisele. Ja muidugi brutaalsele vägivallale.

2. "Põgenemise rütm"

Edgar Wright on varemgi häid filme teinud, ent "Põgenemise rütm" (“Baby Driver”) on (vähemalt minu jaoks) tema meistriteos, ta Magnum Opus. On raske leida elemente, mis mulle kõnealuse linateose puhul ei meeldiks - kaameratöö on esmaklassiline, idee pilt muusikaga kokku siduda geniaalne, huumor mõnus, näitlejatööd väga head ning playlist on mul tänase päevani telefoni mälukaardile salvestatud, et vahel ikka ja jälle üle kuulata saaks. Kas 2017. aastal oli üldse täiuslikumat filmi (see oli retooriline küsimus, sest me kõik näeme, et “Baby Driver” on teisel kohal)?

3. "Wind River"

Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga minul viskab küll vahel kettasse, kui ma filmides sellist ülekohtust kiusamist näen. Eriti vihale ajab see, kui süüdlased karistuseta jäävad, vot selle peale telepordiks ennast hea meelega filmimaailma ja annaks neile kõigile kannaga näkku. Kui teil ka vahel selline tunne peale tuleb, vaadake “Wind Riverit”. Mitte ainult pole tegemist äärmiselt hea draamaga, vaid ka korraliku kättemaksupornoga, mille kulminatsioon on lausa orgasmiline.

4. "ema!"

Aronofsky värskeim linateos viis vaataja sõidule ja oh sa poiss - oli see vast korralik küüt! See ei olnud mingi Tallinn-Tartu maantee, pigem suvaline kruusakas Abja-Paljuoja tundmatute külamajade vahel, mille pealt sohver ühel hetkel kuskile võpsi ära keerab ja sa hirmuga mõtled, et “Mis nüüd saab, kas ma ikka pääsen eluga?!” Pääsed küll ning lisaks ellujäämisele jääb sulle sellest kogemusest ka unustamatu mälestus - vot just selline “ema!” ongi.

5. "Thor: Ragnarök"

Marveli tasemeni jõudmisega on DC-l veel siiski pikk tee minna. Režissöör Taika Waititi tegi Thorist ühe filmiga kompanii ühe populaarseima tegelase ning ainus, mis selleks vajalik, oli hea huumor. “Ragnarök” jagas seda ohtralt ning Chris Hemsworth mängis kõik mõnusalt välja. Visuaalne külg oli ka tuus ning noh, muidugi Jeff Goldblum!

6. "Wonder Woman"

Eelmisel aastal panin mõlemad DC kangelastel põhinevad koomiksifilmid (juba varasemalt mainitud “Suitsiidisalk” ning suurim leegitsev kõntsahunnik “Batman vs Superman”) enda 5 halvima filmi hulka. Tänavune aasta on DC vastu tunduvalt helgem olnud, eriti tänu Wonder Womanile, kelle Gal Gadot äärmiselt šarmikaks ja meeldivaks tegi. Tänu tollele neiule vaatasin isegi mõnele kitsaskohale (nagu see mittemidagiütlev lõpukaklus) läbi sõrmede.

7. "Blade Runner 2049"

Mulle esimene “Blade Runner” üldse ei istunud. Oli kena küll, aga jõledal kombel venis. Iroonilisel kombel ei hakanud mul aga selle järjeosa vaadates (mis on ikka päris parajalt pikk, peaaegu 3 tundi) kordagi igav ega tekkinud tunnet, nagu tegemist oleks teosammul liikuva looga, pigem vastupidi. Ääretut silmailu pakkuv teos sisaldas ka head näitlemist ning Jared Leto rollisooritus pani unustama, et alles aasta varem oli ta “Suitsiidisalgas” enda margi täis teinud.

8. "Dunkirk"

Christopher Nolan (noh, see tüüp, kes Batmani filmid jälle ägedaks tegi) pakkus meile sel aastal jõhkralt palju surma ja laipasid ja pikki aeglaseid kaadreid, mida saatis kuklasse toksiv muusika. Kui Teine maailmasõda poleks niivõrd depressiivne temaatika, võiks kõnealust linateost isegi ilusaks pidada (mida ta kahtlemata ka oli).

9. "Ahvide planeedi sõda"

Tavaliselt vaatad ahvi ja mõtled, et “Kurat, kuidas sinust ikka inimene sai?” Antud filmi vaadates pole aga tolle mõtteni raske jõuda, sest need šimpansid ja orangutanid ja gorillad on rohkem inimese moodi kui inimesed ise. Seepärast on see “Oh, saaks need inimesed juba ahvidelt pasunasse!” tunne kerge tekkima. Ja saavadki. Hästi saavad!

10. "1922"

Kuigi algselt ilutses sellesama tabeli kümnendal kohal hoopiski õudusfilm "It", siis suutsin enne aasta lõppu ära vaadata ühe teise tänavu ilmunud filmi, mis samuti Stephen Kingi raamatul põhineb. Selleks oli Netflixis linastunud "1922", mis räägib loo sellest, kuidas mees enda naise ära tapab ja seda kõike põllumaa pärast. Aga noh, seda oli ka 100 hektarit!

TOP ilmus esmakordselt Õhtulehes.