14. Lauri Jürisoo, Forte.ee toimetaja

Ma alustan ülestunnistusega. Olen olnud paha filmisõber ning suutnud ka 2017. aastal ära vaadata ainult pooled uutest filmidest, mis huvitasid – ehk siis umbes 80 tänavust, aga teist samapalju jääb teadmata ajaks ootele.

Mind on filmisõbrana alati paelunud eelkõige ingliskeelsed filmid – kuigi mitte hingelämmatavaim ennastkordavam osa kommertstoodangust nagu muusikalid, superkangelased, odavad õudukad ja täispikad animatsioonid. Siiski tuleb üllatusena, et kui pean tänavused suurimad ekraanielamused pingeritta seadma, siis esikohtadel on hoopis mitteingliskeelsed teosed. Olle Mirme oleks mu üle uhke, või midagi.

1. "Armastuseta”

Ärge kartke, ma ei püüa pretensioonikalt pompöösne olla ja valida esikohale midagi, mis jätab mulje nagu mul oleks peen erudeeritud maitse. "Armastuseta" lihtsalt on tänavustest filmidest see, mis mind kõige rohkem raputas ja hinge puges.

See on ülimalt hästi kirjutatud, esitatud ja näideldud ning tabab minu meelest ülimalt täpselt seda, kuidas tänapäeva inimene suudab armastust ja hingelist lähedust tunda ja väljendada. Vähesed oskavad või tahavad tegelikku elu nii realistlikult ja tabavalt ekraanile tuua.

Ja kui paljudel meie kandis tehtud filmidel on minu jaoks sisseelamist rikkuv teleteatri maik man – Venemaa on ju samuti meie kandis –, siis "Armastuseta" mõjub igas aspektis ülimalt loomulikult, nii nagu hea film peabki. Puhas respekt, seltsimehed!

Ebavajalikult pikk on ta saadan mõnes kohas küll, näiteks päris algus ja siis kadunud poisi otsimise osa. Aga see ei suuda õnneks elamust mõlgistada. Tänavuste elamuste esikümneks seadmine on mulle kohati raske, et mida mis kohal eelistada, aga "Armastuseta" puhul pole kahtlust. See on aasta film ja kõik.

2. "Teispool lootust”

Kaurismäki uusimast muljetades tahaksin esile tõsta põhimõtteliselt sama nagu mu esikoha napsava "Armastuseta"puhul.

See tabab väga hästi tänapäeva elu, keskendub pooli valimata olulisele ja kasvõi üldinimlikult meid kõiki puudutavale teemale (pagulased) ning pakub teostuselt pidevat jälgimisnaudingut.

Sellega muidugi võrdlused lõpevad. Kaurismäki töös on palju rohkem mõtisklevat pehmust ja (kurba) huumorit, aga see on ka paraku vähem filmilik kui „Armastuseta” ehk siis teleteatri moodi. Aga erinevalt enamikest Eesti filmidest see õnneks ei seganud. Üsna ideaalilähedane kinoelamus kokkuvõttes. Liigutav, valus ja samas nii uuema aja Jim Jarmuschi moel vaimukas.

3-4. "Ainult vaprad” ja "Klaasloss”

Mul on neist raske üht eelistada, sestap paigutan 3-4. kohta jagama. Sisuliselt mõneti vähem tabavad ja teravapilgulised kui "Armastuseta" või "Teispool lootust", aga muidugi samas loodud kommertslikuma suunitlusega.

Sellest hoolimata on mõlemad filmisõbra maiuspalad, mille au ja uhkus ja põhitugevus super-näitlejatööd. Nauditavad elamused, mida tahaks lausa silmatilkadeks villida, et teinekord mõne uue superkangelase-röga ajal vahepeal lohutuseks silma pigistada.

5. "Wind River"

Kättemaksulugu keset pakast ja lund, mille plussidest võiks pikalt pajatada. Lühidalt tooksin välja, et see pakub kolme asja, mida on filmides alati nii friiking nauditav jälgida.

Esiteks just see võimalus näha, kuidas paha teenitud vägivaldse palga saab – oleks päriselus alati nii, eks. Teiseks nn kompetentsiporno pakkumine, ehk siis asjalikud tüübid tegemas asju, mida nad hästi valdavad, aga mida enamik meist pole proovinudki ega ka päriselus söandaks, näiteks pahade poiste armutu küttimine ja nende sisse aukude tulistamine. Kolmandaks aga võimalus just neid asjalikke mees- ja naistüüpe jälgida, kes on nii nauditavalt no-nonsense ja tegudeinimesed. Ei mingeid sisekõhklusi, ebavajalikke sõnu, tegutsemist häirivaid tervise- või vaimuprobleeme – tunnevad, ütlevad ja teevad alati, mis õige. Nagu päriselu ideaalkujul!

Miinus on eelkõige vast see, et lugu on väga sirgjooneline ja lihtne ega paku midagi, mida me poleks juba korduvalt näinud. Aga kas see on üldse tegelikult miinus? Tüübid teadsid, mida tahavad edasi anda, ja tegid seda hästi.

6. "Pidu”

Meeldiv üllatus, millelt ei oodanud õigupoolest midagi, aga osutus nii suupäraseks, et pidin alguprärase aasta-esikümne veidi ümber tegema. Must komöödia, mis on üllatavalt sügava sisuga – selline, mida mina loen spirituaalseks filmiks. „Pidu” on lisaks ilmekas näide, kuidas teaterlik lähenemine filmiks „tõlkida”, nii et tulemus mõjuks ikka filmina, mitte teleteatrina – võtke eeskuju, enamik Eesti filmitegijaid.

Lisaks on see kena ja kompaktne, täitematerjalidest prii ja kestab ainult 71 minutit – lausa uskumatu, kui pealtnäha kõik tahavad tänapäeval miskipärast ikka vähemalt kahetunniseid linalugusid meile kaela kütta. Ja kui kõik eelnev paneb õlgu kehitama, siis paelub filmihuvilist kindlasti näiteseltskond, kuhu kuulub seitse oma ala nooremat või vanemat veterani Kristin Scott Thomasest Cillian Murphyst.

7-8. "Kao ära” ja "Põgenemise rütm”

Puhas meelelahutus, aga kuidagi nii värske ja elegantselt tehtud, et muudkui naudi. Kumbki võiks (eriti viimase kolmandiku arvelt) lühem, kompaktsem ja miks mitte originaalsem olla. Aga ikka pagana head asjad. Sündinud moodne klassika, või midagi.

9-10. "Dunkirk” ja "ema!”

"Dunkirki" ja "ema!" puhul on mu lühikokkuvõte sama: heas mõttes kunstilised filmid, aga tegelikult nii palju hinge ei läinud kui tahtsin, et läheks. Ei ole kindel, et viitsiks teist korda vaadata. Aga ma viitsin muidugi üldse üliväheseid filme uuesti vaadata. Ajast hakkab kahju, sest 300 tahaks-näha-filmi on alati nimekirjas ootel.

Lisamõtted: Eraldi mainiks: "Minu näoga onu". Eesti film, mis on juba päris filmi moodi! Siin-seal kisub ehk veidi teleteatriks ja lõpupoole hakkab venima. Aga nagu parimate filmielamuste puhul ikka, on tegijatel nii vaimuteravust kui ka oskusi, et näidata tänapäevaseid elu ja suhteid nii nagu need tegelikult on. Mitte peavoolukino kombel nii pagana pinnapealselt ja mustvalgelt.

Umbes 80 nähtud tänavusest filmist tõstaks eriti heana esile umbes paar-kolmkümmend. Aga TOP 10 seda muidugi ei võimalda. Sorry, teised filmid! Minu heakskiit maksab nagunii vähe.

Mu kõige sitemad tänavused elamused olid "Viiskümmend tumedamat varjundit" ja "Tüdrukuteõhtu”. Ma üldiselt väldin eriti sitte filme, kui seal just Nicolas Cage, Seth Rogen, Will Ferrell või Adam Sandler kaasa ei tee, nii et paljud on kindlasti nägemata. Aga mõned siiski jäid „sõelale”.