3. Henryk Johan Novod, Forum Cinemas programmispetsialist

1. “Logan”

Ajal, mil igal aastal tormab kinoekraanidele rohkem superkangelasefilme kui keegi suudab kokku lugeda, on James Mangoldi “Logan” meisterlik näide, kuidas tõeliselt näha ja tunda oma superkangelast. “Logan” paneb justkui punkti kõikidele taolistele filmidele. Kui elus vaadata ühte superkangelasefilmi, siis peaks selleks olema just nimelt “Logan”.

2. “Blade Runner 2049”

Lavastaja Denis Villeneuve on meie aja üks põnevamatest filmiloojatest. Tema kompromissitu ja unikaalne nägemus on miski, mida 21. sajandi filmimaastik hädasti vajab. “Blade Runner 2049” on art house sci-fi blockbuster, mida me ei pruugi sellisel kujul järgmised 10 aastat enam kinoekraanidel näha. Aga mine sa tea. Loodan, et eksin rängalt. Just selliseid filme Hollywood vajabki.

3. “Dunkirk”

Christopher Nolani loomingu tohutu austajana pean tunnistama, et isegi minu jaoks oli “Dunkirk” paras pähkel, kuid päeva lõpuks oli selge, et sellist audiovisuaalset kunstiteost poleks isegi kõige hullem Nolani fänn oodanud.

4. “See”

Stephen Kingi looming on niivõrd lai ja mitmekülgne, et tegelikult võiks kätte võtta ja asuda filmiks vormima lugusid, mida juba iga Kingi loomingu austaja peast maha veerida ei oskaks. Suur oli aga minu üllatus, kui Kingi väga mahukast romaanist “See” loodi ehmatavalt dramaatiline, inimlik, painajalik ja verdtarretav õudusdraama, mis puges sügavale hinge ja ei tahtnud enam lasta.

5. “ema!”

Darren Aronofsky suur tagasitulek tekitas niivõrd palju vastukaja, et võimatu oli mõista, millega kultuslavastaja siis seekord hakkama sai. Tulemus oli muidugi veidram kui kõik jutud ja kuulujutud kokku arvutada. “ema!” on perfektne näide pisikesest ideest, mille režissöör on suutnud laiendada harukordselt skisofreeniliseks elamuseks, millest võib nii mõndagi välja lugeda. Üks asi on selge, Aronofsky naases areenile tõelise pauguga.

6. "Taksojuht“

Lõuna-Korea superstaar Song Kang-ho pimestab oma lakkamatu karismaga väga dramaatilises, kuid ometigi pööraselt humoorikas ajaloolises draamas, mis toob publikuni Lõuna-Korea 1980. aasta riigipöörde järel toimunud verise ülestõusu. Seda emotsiooniderohket ja meeleolukat ajaloolist filmi, mis tunneb oma publikut ka väljaspool Lõuna-Koread, võib lausa lugeda tänapäeva Lõuna-Korea peavoolufilmide meisterlikkuse parimaks näiteks.

7. “Kao ära”

Õudusfilmist “Kao ära” suudeti enam-vähem samasugust furoori tekitada nagu Aronofsky uuest filmist. Erinevus seisneb aga selles, et peamiselt koomikuna leiba teeninud Jordan Peele`i debüütfilmi hakati juba õige varakult nimetama aasta parimaks filmiks. Selge on aga see, et kõik jutud vastasid tõele. “Kao ära” on üks julgemaid ja omanäolisemaid filme, mis viimastel aastatel kinoekraane tabanud. Tegelikult ei ole üldse tegu õudusfilmiga, vaid hoopis väga terava sotsiaalse satiiriga, mis on maskeeritud õudusfilmiks. Sarnaselt Stephen Kingi põhjal valminud filmile “See”, on ka “Kao ära” suurepärane näide, milline üks õudusfilm tegelikult olema peaks.

8. “Vee puudutus”

Iga Guillermo del Toro film on omaette sündmus. Eriti tänu tõigale, et tema filme ei ilmu just tihti. Sellest sõltumata ei tähenda tema nimi tingimata vankumatut kvaliteeti. “Vee puudutus” on aga täpselt selline film, mida võiks oodata lavastajalt, kes üle kõige armastab kõhedaid ja tumedaid muinasjutte. Minu arvates on “Vee puudutus” režissööri parim film, mille võib südamerahuga panna riiulile, kus juba seisavad “Paani labürint” (El laberinto del fauno), “Saatana selgroog” (El espinazo del diablo) ja “Hellboy - kangelane põrgust” (Hellboy). Del Toro müstiline, võrgutav, armas, liigutav ja kurblik fantaasiafilm pakub igale filmisõbrale suutäie midagi eriti magusat. Põhiliselt jääb Del Toro ikkagi oma juurte juurde, luues melanhoolse allegooria tegelastest, kes mitte kuidagi ei leia kohta siin maailmas.

9. “Ahvide planeedi sõda”

2011. aastal alanud ja hetkel veel triloogia nime kandev “Ahvide planeedi” seeria viimane osa “Ahvide planeedi sõda” pani punkti ahvide liidri Caesari karmile, süngele ja dramaatilisele loole. Poleks kunagi julgenud arvata, et juba 1968. aastal alguse saanud filmiseeria põhjal vändatud tänapäevane edasiarendus võib muututada selle sajandi üheks kõige julgemaks näiteks, kuidas luua suurejooneline filmiseeria, mis ei keskendu eriefektidele ega tavapärastele suurfilmidega kaasnevatele klišeedele, vaid sügavalt inimlikele teemadele, mis arenevad filmist filmi niivõrd pingeliselt, et vahel on raske imestada, kuidas sellel õige aeglaselt areneval seerial üldse lubatakse eksisteerida. “Ahvide planeedi sõda” kinnitas fakti, et lavastaja Matt Reeves on juba üsna lähedal poodiumile, kust talle vaatavad vastu Denis Villeneuve ja Christopher Nolan. Vankumatu visioon ja missioon on selle seeria lõpupaugu märksõnadeks ning mina oskan selle peale ainult sügavalt kummardada.

10. “Kuningas Arthur: Mõõga legend”

Briti kultuslavastaja Guy Ritche fantaasiarohke seiklusfilm sai kriitikutelt peksa ja kinodeski kukkus läbi. Tundub, et publik on väsinud või siis enam ei hooli ajaloomaigulistest fantaasiafilmidest, kus vanu legende taaselustatakse. Sellest sõltumata oli just see õnnetult läbikukkunud film minu jaoks selle aasta üks kõige erutavam filmielamus. Miks ometi? Põhjuseid on palju, aga loetlegem siis ainult mõned. Charlie Hunnami karisma, Guy Ritche “Sherlok Holmesi” filmiseeriast pärit äkiline ja RocknRolla-lik stiil ning kohati väga videomängulik lähenemine pealtnäha täiesti tavalisele loole süstis minusse pidevalt energiapomme, mis aina plahvatasid ja plahvatasid ning tundub, et mõni neist pole siiani lõhkenud.

11. "Wind River"

12. "Lõhestunud"

13. "Armastuseta"

14. "Teejuhised"

15. "Lego Batman Film"

16. "Metsikud poisid"

17. "Kadunud linn Z"

18. "Galaktika valvurid Vol. 2"

19. "Thor: Ragnarök“

20. "Vastumürk tervisele"

Väärivad ära märkimist: "Florida projekt" ja "Vaid vapratele".