VAHEKOKKUVÕTE | Need on 2019. aasta seni parimad filmid


Midsommar (2019)
"Jaanipäev" ("Midsommar", 2019) - praegu kinodes. Foto: CAP/FB, Capital Pictures/Scanpix

Aasta on poole peale jõudnud, mis tähendab, et on aeg vahekokkuvõtteks ja valida esimese kuue kuu jooksul linastunud filmide hulgast 16 parimat. Kuna Oscarite hooaeg pole veel alanud ja paljud oodatud filmid pole veel kinodesse jõudnud, siis muutub suure tõenäousega see nimekiri ka ülejäänud poole aasta jooksu päris korralikult. Teie ees on 2019. aasta seni parimad filmid. NB! Järjekord on juhuslik.

1. "Tõde ja õigus"

Tanel Toomi "Tõde ja õigus" väärib kõiki auhindu nii efektide, näitlejatööde, kunstnikutöö, operaatoritöö ja kõikide teiste osakondade eest, sest tegu on kõigi aegade parima Eesti filmiga.

2. "Meie" ("Us")

Sotsiaalse õudusfilmi "Kao ära" ("Get Out") eest parima originaalstsenaariumi Oscari võitnud režissöör Jordan Peele tõestas, et tema puhul on tegu arvestatava jõuga, kelle iga järgnev film mitte ainult ei ületa eelmist, vaid muudab ka õudusžanri üleüldiselt.

Seotud lood:

"Meie" on näiliselt tavapärane majahorror, kuid juba esimesest minutist on selge, et see pole tavaline õudusfilm, vaid kihihaaval hoolikalt läbi mõeldud meistriteos, mille mõistmiseks on seda vaja mitu korda vaadata ja ka vaatajana kasvada, et näha läbi kõikide kihtide.

3. "Klaas" ("Glass")

Kriitikute poolt maha tehtud "Purunematu" ("Unbreakable") ja "Lõhestunud" ("Split") järjelugu "Klaas" ("Glass") on puhas M. Night Shyamalani film, mis tähendab, et see ei saagi kõigile meeldida, aga ometi on see film, mida superkangelastest ja koomiksifilmidest läbi imbunud filmitööstus hädasti vajas

4. "Palju õnne surmapäevaks 2" ("Happy Death Day 2U")

Esimene "Palju õnne surmapäevaks" ("Happy Death Day") oli laheda ideega keskpärane õudusfilm, aga selle järg tõestas, et režissöör Christopher Landon pole üheööliblikas, vaid õudusfilmide loogika ja reeglitega sina peal olev fänn. "Palju õnne surmapäevaks 2" on loominguline ja ajusid kõrbema panev õudusfilm, mida tuleks tegelikult nimetada fantaasia elementidega õudusseikluseks.

5. "Alita: Sõjaingel" ("Alita: Battle Angel")

James Cameroni produtseeritud ja Robert Rodriguezi lavastatud filmi säravaim osa on siiski efektide abil loodud Alita ja teda kehastav Rosa Salazar. Kui Cameroni "Avatari" ülesanne oli muuta arvutiga loodud maailm ja sinised tulnukad realistlikuks, siis nüüd oli filmitegijatel palju raskem eesmärk. Seekord leiab lugu aset Maal ning küborgide seas on ka päris inimesed päris näitlejate kehastuses. See tähendab, et arvuti abil loodud peategelane peab nende kõrval ka usutavana ehk pea fotorealistlikuna mõjuma. Vastasel juhul laguneksid kõik emotsionaalsed hetked laiali ning mõjuksid naeruväärsetena. Seda õnneks ei juhtunud.

"Alita: Sõjaingel" on vapustav filmielamus, millest ei kujunenud loodetud hitt, aga see ei vähenda sugugi filmi väärtust suure-eelarvelise originaalse ulme hulgas, sest neid on niigi vähe.

Loe veel

6. "Las kaamera käib – zombid!" ("One Cut of the Dead")

HÕFFil linastunud Jaapani zombifilm "Las kaamera käib – zombid!" on filmitegijate jaoks olnud nii edukas, et praegu on töös ka USA uusversioon. Algupärane film pole aga ainult zombidest, vaid filmi tegemise protsessist, selle keerukusest ja ühest unikaalsest ideest, mida suudeti minimaalsete vahenditega vaatajateni tuua nii, et suu jääb mitu korda ammuli.

7. "Lapsemäng" ("Child's Play")

1988. aasta samanimelise õudusfilmi uusversioon on vääriline uus peatükk seeriale, mille senised seitse osa muutusid järjest paroodiahõngulisemaks ja rohkem mustaks komöödiaks kui tõsiselt võetavaks õudusfilmiks. Lars Klevbergi nägemus toob tapjanukk Chucky mõrvarlikud teod edukalt tänapäeva ja ütlen ausalt, et sellel filmil polnud mingit eeldust ega õigustust olla filmikunstiliselt nii hea.

8. "Shazam!"

Tundub, et DC superkangelasefilmid on suutnud selja taha jätta Zack Snyderi ajastu ("Terasmees", "Batman v Superman: Õigluse koidik", "Õigluse liiga") probleemid, sest lõpuks on hakanud selle koomiksibrändi alt ilmuma lõbusad, meelelahutuslikud ja lihtsalt head filmid.

Kui "Wonder Woman" näitas juba, et tulevik on helge, siis "Aquaman" tõestas, et see maailm võib olla ka jaburalt lahe. Tänavune "Shazam!" kinnistas taaskord tõsiasja, et õudusfilmide režissööridel tuleb superkangelasefilmide lavastamine imehästi välja. "Aquamani" tõi meieni "Kurja kutsumise" seeria režissöör James Wan ning "Shazam!" taga seisis David F. Sandberg ehk "Tuled surnuks" ja "Annabelle: loomine" režissöör. Nüüd ootan hetke, mil näiteks Netflixi õudusdraama "The Haunting Of Hill House" looja Mike Flanagan võtab ka ette mõne eriti suure eelarvega koomiksifilmi.

9. "Tasujad: Lõppmäng" ("Avengers: Endgame")

"Tasujad: Lõppmängul" on ainult natuke puudu, et tõusta kõigi aegade edukamate filmide edetabelis esimesele kohale, mida senini hoiab James Cameroni "Avatar". Filmi edu on aga täiesti põhjendatud, sest suutis pakkuda fännidele kõike seda, mida on nad üle 10 aasta oodanud ning ikka samal ajal ka üllatada ja liigutada. See on kõigi aegade suurim superkangelasefilm, mis erinevalt "Igaviku sõjast" töötab suurepäraselt ka eraldiseisva filmina.

10. "Pokémon: detektiiv Pikachu" ("Pokémon Detective Pikachu")

"Pokémon: detektiiv Pikachu" ehitab end üles ilusa, hoogsa ja liigutava loo abil ning kõik Pokémoni videomängudesse puutuv muudab selle maailma eriliseks, fantaasiarikkaks ja teistsuguseks. Film ei keskendu mängude põhiasjale, milleks Pokémonide püüdmine ja võitlus. Väga lihtne oleks olnud film teha Pokémonide lahingutest ja nende treenerite elust meistrivõistluste ajal. Tulemuseks oleks olnud tüüpiline videomängude ekraniseering, mis poleks osutunud sugugi nii edukaks ja igas vanuses vaatajale sobivaks, kui seda on üle 427 miljoni dollari tagasi teeninud "Pokémon: detektiiv Pikachu"

11. "John Wick 3: Parabellum" ("John Wick: Chapter 3 – Parabellum")

Keanu "You're breathtaking" Reeves on tõeline filmistaar, interneti kallim ja nüüd ka ühe oodatuima videomängu "Cyberpunk 2077" tegelane. Kui pärast "Matrixi" triloogia lõppemist tundus, et Reeves ei osale enam nii palju suurtes märulites, siis mõnevõrra väikse filmina alustanud "John Wicki" seeria tõestas, et Reevesi ekraanivõlu pole kuskile kadunud, vaid Hollywood oli see, kes selle ära unustas. "John Wick 3: Parabellum" on Reevesi uue seeria kõige suurejoonelisem film ja ühtlasi ka 2019. aasta parim märul.

12. "Vivarium"

Cannes'i filmifestivalil kiitvate arvustuste saatel esilinastunud "Vivarium" on omapärase ideega ulmeline põnevik, mille peaosades säravad Imogen Poots ja Jesse Eisenberg. See on üks väheseid filme, mida vaadates pole kunagi kindel, kuhu süžee nüüd edasi liigub. Viimane akt läheb küll natuke käest ära, aga see ei muuda tõsiasja, et film pakub ohtralt üllatusi ja ka väga meeldejääva elamuse.

13. "Rocketman"

Sir Elton Johni elust pajatava "Rocketmani" režissöör on Dexter Fletcher ehk sama mees, kes võttis Bryan Singerilt ohjad üle ja tõi meieni eelmisel aastal linastunud Queeni ja Freddie Mercury biograafia "Bohemian Rhapsody". Hämmastav on aga tõsiasi, et Fletcheri uusim film on eelmisest nii teistsugune, et kohati ei saagi aru, et sama inimene lavastas filmi, mis tõi Rami Malekile parima meespeaosa Oscari.

"Rocketman" meenutab rohkem nagu muusikali kui igavaid ja reeglipäraseid biograafilisi filme, mis kipuvad kõik ühesugused olema. See on ilus, valus ja suurepäraste osatäitmistega elamus, mida tuleks vaadata nagu ühte pikka kontserti, kus Elton John teeb vahepeal pause, et oma elust rääkida.

14. "The Dead Don't Die"

Jim Jarmusch on igati õigustatult Ameerika kino pärl ja kui tema teeb žanrikino (vampiirifilm "Only Lovers Left Alive", krimifilm "Ghost Dog: The Way of the Samurai"), siis on see alati tema näoga. Nii on ka Cannes'i filmifestivali avafilmina esilinastunud zombifilmiga "The Dead Don't Die".

Absurdne, jabur, musta huumorit ja kivinägudest näitlejaid täis lugu zombide rünnakust ühes USA väikelinnas on küll klassikaline, aga kuna seda teeb Jarmusch, siis on iga klassikaline element üle võimendatud ja saanud omapärase kastme.

15. "Valu ja hiilgus" ("Pain and Glory")

Samuti Cannes'i filmifestivalil esilinastunud Hispaania meistri uusim film "Valu ja hiilgus" on liigutav, vaimukas ja mõtisklev sissevaade režissööri hingeellu läbi Antonio Banderase rollisoorituse. Oscari-vääriline sooritus kohe kindlasti.

16. "Jaanipäev" ("Midsommar")

Režissöör Ari Asteri "Pärilik" ("Hereditary") oli möödunud aasta parim film ja üldse üks parimaid õudusfilme. Asteri teine film "Jaanipäev" tõestab, et tema ja Jordan Peele ("Kao ära", "Meie) on praegu ühed kõige olulisemad žanrikino esindajad. Klassikalist "The Wicker Mani" meenutav folgihorror on niivõrd huvitava käega lavastatud, iga kaader niivõrd omapäraselt paigutatud, helitöö niivõrd sihilikult vaatajat mõjutavana sisestatud, karakterite omavahelised suhted niivõrd pingeliselt loodud ja näitlejatööd niivõrd veenvad, et "Jaanipäeva" vaadates on väga lihtne filmi loodud maailma ära kaduda. Seepärast on veelgi raskem end sellest pärast seansi lõppu välja raputada.

Oodatud filmide hulgast on sel aastal linastumas veel Robert Eggersi "The Lighthouse", "Lõvikuningas", Martin Scorsese "The Irishman", "Ükskord ammu Hollywoodis", "Kiired ja vihased: Hobbs ja Shaw ", Jennifer Kenti "The Nightingale", Guilermo del Toro produtseeritud õudusfilm "Hirmsad lood, mida pimedas rääkida ", "See: teine peatükk" , "Tähtede poole", "Rambo: Viimane veri", "Jokker", Joe Wrighti "The Woman in the Window", "Parasiit", "Zombieland 2", Taika Waititi "Jojo Rabbit", "Doktor uni", "Terminaator: Sünge saatus", Shia LaBeoufi elust pajatav "Honey Boy", "Le Mans '66" , "Frozen 2", Rian Johnsoni "Knives Out", legendaarse Terrence Malicku "A Hidden Life" ja "Star Wars: The Rise of Skywalker".

Lisaks on tulemas veel Tom Hooperi "Cats", Greta Gerwigi "Little Women", Sam Mendesi "1917", Ken Loachi "Sorry We Missed You", Natalie Portmani "Lucy in the Sky", H.P. Lovecrafti lool põhinev "Color Out of Space", Tom Hanksi "A Beautiful Day in the Neighborhood", Jesse Eisenbergi "The Art of Self-Defense", Steven Soderberghi "The Laundromat", "Sõrmuste isanda" autori elust rääkiv "Tolkien", Richard Linklateri "Where'd You Go, Bernadette", John Crowley "The Goldfinch", Edward Nortoni "Motherless Brooklyn", Reed Morano "The Rhythm Section" ja kuna PÖFF on alles ees, siis ei saa nimekirja enne seda kindlasti lukku panna, sest festivalilt on alati pärit nii mõnigi aasta lemmikfilm.