Laulja Eva Vaino: muusika loomine on üks asi, kuid kellegi teise tööle helidega värvide andmine hoopis midagi muud ning mõnes mõttes ehk isegi väljakutsuvam


Laulja Eva Vaino: muusika loomine on üks asi, kuid kellegi teise tööle helidega värvide andmine hoopis midagi muud ning mõnes mõttes ehk isegi väljakutsuvam
Kaader filmist "Paani labürint".Ekraani kuvatõmmis.

Viaplay videoteeki on kogunenud märkimisväärne kogus filme, mis on oma muusika eest saanud kas Oscari või Kuldgloobuse. Viaplay esindaja Karin Laurima käis ja uuris, millised neist on aga Eesti ühe andekaima naislaulja, Eva Vaino, lemmikud ja milliseid neist soovitaks ta hea meelega ka teistelegi vaadata.

Eva usub, et ilma filmimuusikata ei oleks filme: ”Ainuüksi pilt ei annaks iial edasi nii palju erinevaid emotsioone ning meeleolusid,” on Vaino kindel.

“Lugematuid auhindu võitnud helilooja Hans Zimmer on demostreerinud, kuidas mõnes filmis õige instrumendiga mängitud kõigest kaks nooti võivad tekitada näiteks kas väga kurjakuulutava või hoopis lootusrikka efekti. Ka Meelis Meri, produtsent, kellega koos olen üle kümne aasta muusikat loonud, lõpetas just ühe uue krimiseriaali ("Lõks") helindamise ning räägib sellest kogemusest samuti vaimustusega. Muusika loomine on üks asi, kuid kellegi teise tööle helidega värvide andmine hoopis midagi muud ning mõnes mõttes ehk isegi väljakutsuvam,” leiab Eva, uudistades samal ajal Viaplay filme, leidmaks just need, mis lauljannat ennast kõige rohkem kõnetavad.

“Igale Tarantino fännile soovitaksin kindlasti ”Vihast kaheksat" (“The Hateful Eight”, 2015),” leiab Eva oma esimese lemmiku. “Tarantinol on oma spetsiifiline käekiri, mis ilmselt meeldib väga või jääb täiesti mõistetamatuks. Mina olen kindel fänn juba teismeeast, esimesteks lemmikuteks legendaarne "Pulp Fiction" ning "Four Rooms". Hiljuti vaatasin ära ka geniaalse ja siiani toimiva "Jackie Browni". Samuti on Tarantino soundtrack'id alati klass omaette!”

Seotud lood:

Sobrades filmide vahel edasi, hakkab silma lausa 11 Oscarit võitnud ja kõikide romantikute lemmikfilm “Titanic” (“Titanic”, 1997), kuid Eva silmis pole vaimustust näha. “Uskumatul kombel pole ma siiani täies ulatuses "Titanicut" näinud ja ilmselt ka ei sunni end seda maratonteost läbi elama,” sõnab Eva, “liiatigi ei olnud Celine Dioni maailmakuulus hitt "My heart will go on" kunagi mu lemmikute seas.”

“Kui soovida emotsionaalselt raputust ilusa liikuva pildiga ning killukese maagiaga, soovitaksin hoopis "Paani labürinti" (“El laberinto del fauno”, 2006). Vaatasin seda üle kümne aasta uuesti ning mulle on ta ehk liigagi emotsionaalne ning maagia osakaal oodatust väiksem, kuid väärt vaatamist igal juhul.

Tulles aga tagasi mind puudutanud filmimuusika juurde, siis viimaseks lemmikuks Viaplay filmiriiulilt on ajalooline romantiline draama “Uhkus ja eelarvamus” ("Pride & Prejudice", 2005),“ näitab Eva. “Mulle meeldib sealne lõpustseen, kus aastaid arusaamatuste ja isikliku uhkuse tõttu lahus olnud Mr Darcy ja Elizabeth Bennet ühel suvisel varahommikul udusel põllul taaskohtuvad ning lõpuks oma tundeid avaldavad. Kindlasti on tegemist naiseliku ning veidi seebiooperliku filmiga, kuid sellise maitseka romantilise teosega, mis mõnel raskel hetkel võib panna (uuesti) armastusse uskuma. Antud stseeni leiab Youtube'ist pealkirja alt "Your hands are cold" , kuid soovitan huvi korral siiski terve film ära vaadata, sest stseen üksi ilma eelnevate dramaatiliste pööreteta ei mõju kindlasti sama võimsalt,” soovitab Eva.