Mary Ramos ehk naine, kes aitas Quentin Tarantinol 1969. aasta Hollywoodi melu vaatajateni tuua


Film Review - Once Upon a Time in Hollywood
“Ükskord Hollywoodis” ("Once Upon a Time … in Hollywood")Foto: Andrew Cooper, AP/Scanpix

1969. aastal olid Ameerikas segased ajad. Ühelt poolt valitses muretu hipiliikumine oma armastuse kultusega, samal ajal toimusid Charles Mansoni võikad mõrvad. Hollywoodis hakkas kauboifilmide populaarsus langema, esile tõusid hipikultuur ja muusikalid. Sellest kõigest on saanud hämmastav lugu Quentin Tarantino uues filmis “Ükskord Hollywoodis” ("Once Upon a Time … in Hollywood"), mis on justkui armastuskiri nii Los Angelesele kui ka meelelahutustööstusele. Filmis teevad kaasa näitejad Leonardo DiCaprio, Brad Pitt ja Margot Robbie

See on Tarantino 30-aastase karjääri jooksul juba üheksas film. Taaskord pöördus ta muusikalise kujunduse jaoks Mary Ramose poole. Naise töö on filmi tegemisel ülioluline. Ramos vastutab iga filmile tehtava muusikalise stseeni eest.

GQ intervjuus Mary Ramosega on juttu 1969. aasta muusikast, koostööst Tarantinoga ja Lana Del Rey’le ära ütlemisest.

Kuidas näeb välja selle filmi jaoks laulude valimine? Kas Quentin annab sulle käsikirja ja seejärel hakkad otsima?

Kui Quentin kirjutab stsenaariumi, siis otsib ta selleks ka muusikast inspiratsiooni. Olen temaga koostööd teinud kõikide filmidega ja järjekord on alati sama olnud. Kui ma eeltöö ajaks kohale tulen, siis ta paneb muusika mängima ja kirjeldab üksikasjalikult igat stseeni.

Seotud lood:

Tarantino on kahtlemata meie aja kõige tunnustatum, põhjalikum ja kontrollivam filmirežissöör, kelle tööprotsessi oled sina lähedalt näinud. Mis tunne on olla temaga ühes ruumis ja vaadata, kuidas ta stsenaariumit arendab?

Kirjeldamatult huvitav on istuda diivanil ja vaadata, kuidas ta paneb muusika mängima ja asub stseeni kirjeldama. Tõenäoliselt on ta üks maailma kõige kiiremini töötavamaid inimesi. Tema mõttekiiruse juures pean kohtumistel väga kiirelt kõik detailid kirja panema ning hiljem on iseenda käekirja väga keeruline lugeda. Quentin on täielikult oma tööle pühendunud. Kuna kogu lugu koos oma detailidega tuleb tema kujutlusest, siis peavad asjad olema kindlat moodi ja ta ka alati seletab, miks. Ta ei pane pelgalt lugu mängima, vaid ta alati ka räägib, miks on just see lugu oluline. Tarantino on oma töös väga kirglik.

Kuidas te kahekesi koos tiimina töötate?

Iga režissöör räägib filmi lugu erinevalt. Tarantino jaoks on iga detail oluline. Olen temaga töötanud juba 27 aastat, aga ma ikka ei suuda ette näha, mida ta soovib. Minu eesmärk on olnud alati Quentini mitte alt vedada, ka mitte kõige väiksemate detailidega. Püüan kõik tööks vajalikud vahendid ja info pühendunult kätte saada ja pean ennast sellepärast tema paremaks käeks.

1969. aastal oli populaarsete laulude spekter hämmastavalt lai, samal ajal võidutsesid hipi- ja rokkmuusika ning laulja-laulukirjutaja žanrid. Mida sa sellest ajastust õppisid?

See oli psühhedeelia ja poppmuusika kaheks hargnemise aeg, eriti raadios. Ajastutruus filmimuusikas pole kindlasti lugusid, mis praegu edetabelitesse jõuaksid. Kuid sellest olulisem oligi just autentsus. Sellepärast sai ära öeldud ka Lana Del Reyle, kes saatis meile samuti filmi jaoks mõned lood. Tema hääl on imeline ja Tarantino stiilile sobilik, kuid ta soovis kasutada vaid tol ajal tehtud muusikat.

Oled vastutav iga muusikalise hetke eest filmis, alates laulude ajastamisest kuni selleni, kuidas Leonardo DiCaprio tegelaskuju esitab laulu saates “Hullabaloo”. Kuidas oli töötada DiCaprioga, kes pole tuntud laulmise poolest?

Mõned asjad juhtuvad endalegi üllatusena viimasel hetkel väga kiirelt. Tarantino soovis näidata Rick Daltonit saates ebamugavalt laulmas ja sigaretti suitsetamas. Seega pidime välja mõtlema, mida Leo tahaks laulda. Laulu ettevalmistuseks ja Leo treenimiseks oli aega vaid üks päev, kuna lauluvalikul tekkisid vaidlused. Quentin soovis, et Rick Dalton esitaks 50ndate loo “The Green Door”. See lugu sai ka lõpuks filmi valitud. Otsus sündis viimasel hetkel, kuid õnneks sai DiCaprio selle esitamisega suurepäraselt hakkama.

“Ükskord Hollywoodis” ("Once Upon a Time … in Hollywood") Foto: Andrew Cooper, AP/Scanpix

Sa ütlesid, et Quentin on suurim muusikasõber, keda tead. Mis teeb temast nii kirgliku muusikaaustaja?

Tarantino on oma armastuses muusika vastu väga konkreetne. Ta jumaldab filme ja filmimuusikat. Tihti saab ta just teistest filmidest inspiratsiooni mingi muusika kasutamiseks. Quentiniga töötades õppisin ma tõeliselt mõistma kui isiklik kogemus see talle on. Filmid sünnivad tema kujutlusvõimest. Ka filmi valitud 60ndate muusika on seotud just tema enda lapsepõlvega - muusikaga, mida tema väiksena raadiost kuulas.

Kuidas teie loominguline töösuhe alguse sai?

Quentin ongi põhjus, miks minust muusikaline järelevaataja sai. Kui Tim Roth tuli USA-sse, siis Tarantino palkas ta filmi “Marukoerad” (“Reservoir Dogs”). Minu sõprade punt oli talle perekonna eest. Tahtsin väga saada stsenaristiks, režissööriks või näitlejaks. Kohtusin Quentiniga siis, kui ta oli alles uus ja noor režissöör, kellest keegi polnud kuulnud. Juhtusime kokku ühel peol ja jäime muusikast rääkima. Tim ja Quentin tutvustasid mind hiljem ka naisele, kes oli parasjagu muusikaline järelvaataja filmile “Marukoerad”. Ta vajas assistenti ja ma asusin tema juures tööle. Olen oma töös lähtunud alati näitleja ja jutustaja vaatenurgast ja seetõttu on mul küllaltki eklektiline muusikavalik. Ma armastan žanrist olenemata dünaamilist muusikat.

Mis tunne on vaadata filmi tervikuna nüüd, kui see lõpuks valmis ja avaldatud on?

Uskumatu kogemus on vaadata midagi, mis on Quentini nime alt tulnud ja millele olen mina kaasa aidanud. Olen filmi ju mitmeid kordi vaadanud, kuid kinos koos publikuga kogu terviku nägemine ja lugude ideaalse kooskõla tunnistamine on kirjeldamatu tunne. Eriti, kui on näha, et ka publik naudib.

Allikas: www.gq.com