Esimene mustanahaline Oscari-võitja võttis oma auhinna vastu hotellis, kuhu muidu mustanahalisi ei lubatud

 (28)
Esimene mustanahaline Oscari-võitja võttis oma auhinna vastu hotellis, kuhu muidu mustanahalisi ei lubatud
Hattie McDanielIMDb

Sellest on möödas 75 aastat, kui Hattie McDaniel võitis Oscari filmi eest "Tuulest viidud" (“Gone With the Wind”, 1939) ja võttis oma auhinna vastu Ambassadori hotellis asuvas Cocoanut Grove ööklubis. Pärast nelja abikaasat, sõprust Clark Gable'ga ja 74 teenijanna rolli ta suri.

Ühel veebruari pärastlõunal 1940. aastal marssis Hattie McDaniel, kes oli sellel ajal üks suurimaid afro-ameerika filmistaare maailmas, produtsendi David O. Selznicki kabinetti ja pani ta lauale virna filmi „Tuulest viidud“ arvustusi. Film Ameerika kodusõjast oli kultuuriline sensatsioon. McDaniel mängis Mammy (peaori) rolli väljamõeldud Tara istanduses. Nii valged kui ka afroameerika kriitikud pidasid filmi ühemeelselt erakordseks. Selznick sai vihjetest aru ja esitas 44-aastase naise parima kõrvalosatäitja kategooriasse koos tema kolleegi Olivia de Havillandiga.

12. Oscarid toimusid Ambassadori hotellis asuvas Cocoanut Grove ööklubis. McDaniel saabus peole pärlitega kaetud türkiissinises kleidis ja ta juustes olid valged gardeeniad. McDaniel saadeti mitte "Tuulest viidud” meeskonna lauda, kus istus näiteks Selznick, vaid hoopis väiksesse lauda, mis asus saali ääres. Seal istus ta koos oma saatjaga ja enda valgenahalise agendi William Meiklejohniga. Hotelli karmi mustanahaliste keelu tõttu pidi Selznick esitama eripalve, et McDaniel üldse hoonesse lastakse.

Nimekiri võitjatest oli enne üritust lekkinud, seega polnud McDanieli võit kellelegi üllatuseks. Kahe endise orja tütar pidas südamliku kõne oma võidu kohta, rääkides et see auhind on tema jaoks justkui majakas, mis näitab talle, mida kõike on ta võimeline tulevikus tegema. Ta lisas, et loodab, et on alati tunnustus oma rassile ja filmitööstusele.

Seotud lood:

Kuid Hollywoodi kõrgeim au ei suutnud peatada hukkamõistu, mida McDaniel iga nurga peal kohtas. Valge Hollywood sildistas ta ülbeks, kuna üks tema lemmikumatest lausetest oli, et “parem mängida teenijannat kui neist üks olla”. Ka mustanahaliste kodanikuõiguste eest võitlev organisatsioon NAACP ei võtnud teda omaks, kuna ta aitas kaasa negatiivsete stereotüüpide püsimisele. Isegi peale surma, tema Oscar, mille ta Howardi Ülikoolile jättis, leiti väärtusetuna hindajate poolt ja läks hiljem kaduma. See ongi juba üle 40 aasta kadunud. Naise viimne soov – olla maetud Hollywoodi kalmistule – ei täitunud tema nahavärvi tõttu.

McDanieli karjääri defineeriti vastuolulisena, kuna ta tegi n-ö whiteface kuni n-sõna ütlemiseni filmis, kuigi see ei jõudnud kunagi ekraanile. Jill Watts on öelnud, et kõik nägid teda Mammy karakterina, kuid ta ise nägi ennast vanakooli mõttes justkui rassi edendajana. Naine pidi taluma küsimusi nii valgete kui ka mustanahaliste poolt. McDaniel ise ütles, et ta on näitleja ja kui kaamerad välja lülituvad, on ta hoopis teine inimene.

1944. aastal kommenteeris McDaniel, et tal läks peale Oscari võitmist kehvemalt kui talt oodati. Ta lisas, et talle tundus nagu oleks ta midagi valesti teinud. Selznicki esimene käik oli saata naine tuurile Mammy’na, kuid see üritus polnud kuigi populaarne. Lõpuks ei näinud Selznick naisega koostööl enam mõtet ja leping temaga lõpetati.

Sellest hoolimata jätkas naine isegi peale teist maailmasõda teenijanna rollides mängimisega. Oma viimastel aastatel leidis McDaniel edu raadios, võttes üle 1947ndal aastal Bob Corley, valgenahalise häälnäitleja, koha, kes jäljendas mustanahalisi naisi. See oli esimene kord, kui afroameerika päritolu naine juhtis raadiosaadet. Sellega teenis ta nädalas 1000 dollarit. Peale seda sai ta rolli raadiosaatega samanimelises televersioonis 1951. aastal, kuid filmida jõuti temaga ainult kuus episoodi, siis jäi ta haigeks. Ta suri 26.oktoobril 1952. aastal rinnavähki, olles 57 aastane.

Olenemata sellest, et ta oli abielus olnud neli korda, polnud naisel ühtegi last. McDanielite vereliin jätkub aga läbi naise õe Etta. Etta lapselaps Edgar Goff, kes pühendas suure osa oma elust Hattie mälestuse elus hoidmiseks suri aastal 2012. Mehe tütar on isa kohta öelnud, et elukutselt oli ta insener, kuid tema kirg oli mustanahaliste roll Hollywoodis ja eriti Hattie McDanieli lugu. Edgar Goff rääkis tihti oma lastele Hattie McDanielist. Edgari tütar lisas, et isa juttudest on ta aru saanud, et Hattie oli päris selgeks teinud selle, et ta ei taha, et keegi ta perest Hollywoodis oleks. Ta tahtis, et meil oleks head ja normaalsed töökohad nagu näiteks arstid ja advokaadid.

Oma viimastel elupäevadel pidas McDaniel surivoodi-peo. Külalised said naisega ühe- või kahekaupa hüvasti jätta. Oma testamendis jättis naine väga detailse juhendi enda matusteks. Seal seisis: “Ma soovin valget kirstu ja valget surilina. Juustele ja käte peale soovin valgeid gardeeniaid koos valge gardaania teki ja padjaga, mis on tehtud punastest roosidest. Lisaks soovin, et mind maetakse Hollywoodi kalmistule.” Hattie maeti Angelus-Rosedale kalmistule, mis oli Los Angeleses esimene kalmistu, kuhu võis matta kõiki olenemata rassist. 1999. aastal õnnestus Edgaril Hollywoodi kalmistule asetada marmorist mälestusmärk McDanieli auks.

Allikas: hollywoodreporter.com