Kollektiivsed bordellivisiidid, ühispalvused ja loomade massihukkamised! Hollywoodi filmivõtteil kohtas vanasti enneolematut absurdi


The Wizard of Oz
Scanpix

Kuigi kaasaegne Hollywood on pideva kriitikatule all võrdõiguslikkuse puudumise ja ahistamisjuhtumite tõttu, tundub see kunagiste värvikate seikade kõrval köömes. Kui tänapäeval on võttepäevade pikkus rangelt piiratud, inimesed kohtusse kaebamise hirmus teineteisega väga viisakad, ühtegi looma ei tohi vigastada ning kaelamurdvaid trikke sooritavad näitlejate asemel kaskadöörid, siis see pole sugugi alati nii olnud! Kinoveeb heidab väljaande Grunge abiga pilgu sellele, milliseid uskumatuid ja eluohtlikke olukordi vanas Hollywoodis ette tuli!

Metro Goldwyn Mayeri ametlik bordell

Filmistuudio Metro Goldwyn Mayeri tippteosed nagu “Gone With the Wind”, “The Wizard of Oz”, “Mutiny on the Bounty” ja “The Philadelphia Story” on vaid mõned filmid, mille võtteil viidi meeskollektiivi hulgas läbi grupivisiite lõbumajja, mis olid suisa töögraafikusse kirja pandud. Mitmete näitlejate elulooraamatuis on ilmunud detailsed kirjeldused, kuidas filmistuudio käsutuses olnud bordell asus vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel filmistuudio väravatest.

Stuudio toonane juht Louis B. Mayer kohustas nimelt kõiki meesnäitlejaid end seal maha laadimas käima. Mayer oli nimelt tohutu homofoob (nagu paljud mehed 1930ndatel) ja selline oli tema meetod selgitamaks välja, kes tema võttemeeskonnast olid geid. Lisaks jättis see vabaks kõik kaunid näitlejatarid, kellega Mayer soovis semmida. Kes prostituudi külastamisest keeldus, sai sule sappa.

“Texas Chain Saw Massacre” ja päris mootorsaag

Kultusõudukas “Texas Chain Saw Massacre” põhjustas 1974.aastal uskumatut kõmu, kuna filmisõpradele tundus, et kogu võttemeeskond koosnes üksnes narkouimas maakatest. See polnud mingi väljamõeldis, et võtete käigus end päriselt vigastati ning äärmiselt kõhedusttekitav on asjaolu, et kuulsas mootorsae stseenis kasutati ehtsat mootorsaagi, lisaks oli Leatherface’i kehastanud Gunnar Hansen narkojoobes, kuna võtteplatsil söödi kanepibrowniesid.

Näitleja polnud kunagi varem narkootikume tarvitanud, mistõttu mõjus kanep talle etteearvamatult ning mees on ise pärast kirjeldanud, et tal käis pea nii hirmsasti ringi, et ta poleks isegi elektrilise konserviavajaga toime tulnud, rääkimata mootorsaest. Kõik lõppes siiski õnnelikult.

Sunniviisiline massipalvetamine

Cecil B. DeMille oli legandaarne režissöör, kelle produktsioone iseloomustas erakordne vagadus ja karistustaktika. Näiteks ajal, mil filmiti Jeesuse elust kõnelevat “King of Kingsi”, sundis DeMille tervet võttemeeskonna iga päev palvetama. Kui keegi millegagi eksis, pidi ta seejärel tundide kaupa jumalalt andestust paluma.

Järgmise jumalateemalise linateose “The Ten Commandments” filmimine oli aga nõksu hullemgi — 1923.aastal pidi tuhatkond filmiga seotud töötajat elama California kõrbes, kuhu DeMille oli rajanud omalaadse asumi, mis meenutas koonduslaagrit, kus mehed ja naised olid eraldatud, kõik pidid kogu aeg Piiblit kaasas kandma, jumalakartmatuid tegusid karistati ning DeMille oli palganud spetsiaalsed nuhid luuramaks kõigi järele, et kaarte ei mängitaks ega alkoholi tarbitaks. Kummalisel kombel oli 1956.aastaks DeMille’ist saanud risti vastupidise filosoofia austaja — siis tohtis tema võtteplatsil isegi amfetamiini tarbida, et julgust nõudvateks võteteks ennast koguda.

Päris relvad ja kuulid

1930ndatel hakkasid Hollywoodi filmitegijad lõpuks mõistma, et kui võtetel päris relvadest tõelisi kuule tulistada, ei jätku ei laskemoona ega näitlejaid kuigi kauaks ja nii sündisidki esimesed algelised ohutusnõuded. Kuid see juhtus vaid Ameerika filmitööstuses, kõikjal mujal maailmas jõuti selle tõdemuseni alles tükkmaad hiljem.

Näiteks Nõukogude Liidus oli näitlejate kõrge suremus probleemiks isegi 1985.aastal — näiteks režissöör Elem Klimov tulistas II maailmasõjas rääkivas linateoses “Tule ja vaata” oma näitlejaid ehtsast automaatrelvast, peaaegu tappes ühe 13-aastase lapsnäitleja. Kurikuulsaid kaadreid filmiti Valgevenes ja see sai oma vastuoluliste eriefektide tõttu halva kuulsuse osaliseks — mitmed näitlejad olid hulluks minemise äärel ning Klimov ei teinud pärast enam ainsatki filmi.

Ozi võlumaailma perverssused

Üks näitlejatar Judy Garlandi viiest abikaasast, Randy L. Schmidt on oma autobiograafias “Judy ja mina” maalinud häirivalt detailse pildi, kuidas Ozi võlumaailma kääbikud (ingl k. munchkins toim.) ahistasid näitlajatare. Garland olevat tihtipeale kurtnud, et liliputid topivad talle käsi seeliku alla ja teevad muidki siivutuid lähenemiskatseid.

Iseäranis vastik oli asjaolu, paljud kääbikuid kehastanud näitlejad olid tegelikult juba keskealised mehed, ent lasteks riietatuna tundsid end karistamatutena ning protesteerisid oma tegude kaudu ka selle vastu, et said teiste näitlejatega võrreldes naeruväärselt vähe palka.

Lisaks on teada, et kõige suuremaid piinu valmistas Judy Garlandile Metro Goldwyn Mayeri boss Louis B. Mayer (seesama, kes sundis oma meesnäitlejaid bordellis käima), kes palkas inimesi Garlandi järele nuhkima, et kontrollida, et naine sööks oma dieedile kohaselt vaid suppi, jooks musta kohvi ja suitsetaks 80 sigaretti päevas, et mitte kaalus juurde võtta.

“Metropolis” ja näitlejate piinamine

1927.aastal lavastas saksa režissöör Fritz Lang tolle aja kohta uskumatult ulatuslike massistseenidega ulmefilmi “Metropolis”, mille tegevuslik toimus 2000.aastal ning mis oli oma aja kalleim linateos. Filmi valmimiseks palgati tuhandeid taustanäitlejaid, kelle elu- ja töötingimused olid alla igasugust arvestust — inimesi koheldi hullemini kui esemeid. Suurte üleujutuste tarbeks pidid inimesed seisma tundide kaupa jääkülmas vees ning osalema vägivaldsetes massirahutusi kujutavates stseenides, kus üksteist ka tegelikkuses sodiks trambiti. Asi läks koguni nii kaugele, et kõik väärkoheldud taustanäitlejad koondasid lõpuks jõud, et režissöörile vastu hakata.

Oma suurimat staari ei kohelnud Lang sugugi paremini — ühes stseenis pidi Brigitte Helmi poolt kehastatud tegelane tuleriidal piinlema ning selle stseeni filmimiseks nõudis Lang tõelist tuld ja sidus omaenda püksirihmaga näitlejatari käed selja tagant kinni, et too minema ei pääseks.

Hobuste veresaun

Ühe Krimmi sõjas aset leidnud lahingu taaslavastamiseks otsustas Warner Bros filmis “Charge of the Light Brigade” 1936.aastal tappa mitukümmend hobust, et need üheainsa kaadri jaoks üksteise otsa laduda. Lisaks leidis oma lõpu veel vähemalt 125 hobust, kui lahingutegevuse imiteerimiseks kasutati erakordselt julma meetodit — hobuste esijalgade külge kinnitati klaverikeeled, mis suurel kiirusel jooksval hobusel äkitselt jalad alt tõmbasid.

1939.aastal filmi “Jesse James” produtsendid lasid aga hobustel sihilikult üle kaljuääre kukkuda, et paremat kaadrit tabada. Just nende kahe filmi kaadritagused sündmused panid aluse loomade õiguste eest võitlemisele filmitööstuses.

Marlon Brando ja tükk võid libestina

Film “Last Tango in Paris” ei kuulu päris kindlasti Brando parimate filmide hulka ning üks stseen sellest linateosest on erakordselt häiriv — hiljuti kerkis pinnale aastatetagune tõde, et toona 19-aastane Maria Schneider pidi stseenis, kus Brando teda vägistab ning võitükki libestina kasutab, päriselt üle elama selle, et tema jalgevahe võiga kokku määriti, ilma et keegi talt oleks selle jaoks eelnevalt luba küsinud. 2007.aastal tunnistas Schneider avameelses intervjuus, et tundis end vägistatuna ja aastaid hiljemgi tundis seksuaalsuhteid luues ebamugavust.

Olematud ohutusnõuded

Tõenäoliselt ei ole te kuigi palju kuulnud 1923.aasta tummfilmist “Safety Last”, küll aga olete näinud kuulsat kaadrit Harold Lloydist kellatorni osuti küljes rippumas. Kuigi Lloyd päris pilvelõhkuja otsas ei turninud, siis kukkumiseks liiga kõrge hoone otsas oli ta sellegipoolest. Sugugi väheoluline pole asja juures seegi, et mitu aastat varem oli Lloyd kaotanud õnnetuse käigus pöidla ja nimetissõrme, mistõttu polnud tal võimalik kahe käega korralikult kellaosutist kinni hoida, mis muutis stseeni filmimise veelgi ohtlikumaks. Tänapäeval tundub uskumatu seegi, et kukkumise julgestamiseks oli näitlejale alla seatud vaid üks õhuke madrats ja tema külge polnud kinnitatud ainsatki julgestusnööri.