Päevad, mis ajasid segadusse - mida arvavad Eesti filmikriitikud?


Päevad, mis ajasid segadusse - mida arvavad Eesti filmikriitikud?
"Päevad, mis ajasid segadusse"Forum Cinemas AS

"Päevad, mis ajasid segadusse" on juba eesti filmide kinolevi ajaloo avanädalavahetuse rekordeid purustanud Triin Ruumeti debüütfilm. Nädalavahetusel käis filmi vaatamas 15 698 inimest. Mida aga arvavad filmist Eesti kriitikud? Järgnevalt mõned väljalõiked arvustustest.

Kaspar Viilup, ERR

Režissöörina tõestab Ruumet seega kindlasti, et ta pakub Eesti filmile uut lähenemist. Pean silmas just seda suurt osa eestlasi häirivat versiooni kohalikust filmist, mis on aeglane, ängistav ja kohati mõtlikult mõttetu. "Päevad, mis ajasid segadusse" näitab samamoodi tohutus koguses ängi ja maailmavalu, aga siinsed tegelased on piisavalt ohmud, et neis iseennast ära tunda. Ei ole kultuuriinimeste ja haritlaste paljutähenduslikku vaikust ning shakespearelikku eksistentsialismipiiril vaakumist. See ei tähenda aga, et film oleks kunstiliselt ja loominguliselt oleks kuidagi tase madalam - alates detailidest (kui palju rõvedaid dresse selle filmi jaoks kulus?) lõpetades säravate karakteriga.

Ralf Sauter, Ralfi Nurk

Ilmekas pildikeel ja andekad näitlejad filmi suuresti päästavadki, sest süžeeliselt ei ole eksistentsiaalse kriisi läbi elava Allari ja tema kamraadide igapäevastele toimetustele keskenduv "Päevad, mis ajasid segadusse" just kõige selgepiirilisem ega haara seetõttu. Ma ei hakka tegema loogilist nalja, et tüütult pikk "Päevad, mis ajasid segadusse" on linateos, mis ajab segadusse, aga kerget nõutust tekitas napp stoori küll, eriti kui filmi lõppedes äratundmisele jõudsin, et sain lihtsalt osa ühe tulevase sinikrae eneseleidmisest ohtralt ropendavate ainuraksete seltsis — tegelaste probleemid-tunded lihtsalt ei resoneerunud minuga kuidagi ega joonistunud justkui kõige selgemalt väljagi.

Seotud lood:

Margit Adorf, Eesti Päevaleht

Lugu on voolav, realistlik ja rammus, aga samal ajal seisab paigal. Tegevustik ja dialoogid on väga argised. Filmi lõpu poole tuleb sekka pisut filosoofiat. Monoloogid mõjuvad loomulikult. See kõik loob filmile hea karkassi. Ruumet on osanud ka näitlejad hästi mängima panna. Nad teevad ühtlaselt tugevad rollid, mille kallal oleks narr iriseda.

Tõnu Karjatse, Eesti Ekspress

Kakskümmend aastat tagasi, 23. veebruaril 1996 esilinastus Londonis Danny Boyle’i „Train­spotting“. Irvine Welshi samanimelisel romaanil põhinev film briti töölisnoortest, mis pani aluse Boyle’i rahvusvahelisele karjäärile. 2016. aasta aprillis linale jõudnud Triin ­Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“ on Triinu enda käsikirjal (kaasstsenarist ­Greta Varts) põhinev täispika mängufilmi debüüt pisut hilisema aja white trash’ist Maarjamaal. Kui Boyle sai oma kompromissivaba käsitlusega narksi küüsis noortest maailmakuulsaks, siis Ruumeti toores ja maskuliinne lähenemine äsja vabanenud riigis levinud rullnoklusele on üks viimaste aastate tugevamaid ja ka kõmulisemaid debüüte Eesti kinos.