TOP 5 | Tõeliselt romantilised ja kaasakiskuvad filmid, mis ei jäta külmaks

 (2)
TOP 5 | Tõeliselt romantilised ja kaasakiskuvad filmid, mis ei jäta külmaks
"Black Mirrori" neljanda hooaja kolmas osa "San Junipero", mis moodustab omette filmiFoto: Ekraanitõmmis/Youtube

Tõenäoliselt pole kellelegi võõrad klassikalised romantikafilmid nagu „Titanic“ (1998), „Jerry Maguire“ (1996) või „Notting Hill“ (1999). Vahel tasub heita pilk aga pisut uuemale filmikunstile, mis pakub samuti vahva elamuse. Järgnevalt on viis romantilist filmi, mille seltsis tasub mõnus õhtupoolik veeta.

„Temake" („Her", 2013)

Oscari-nominendi Spike Jonze'i stsenaariumil põhinev romantiline ulmefilm räägib loo mehest, kes armub oma arvuti operatsioonisüsteemi. Lähituleviku Los Angeleses elav Theodore Twombly (Joaquin Phoenix) on keerulise sisemaailmaga tundeline mees, kes teenib elatist teistele inimestele ilusate personaalsete kirjade kirjutamisega. Peale pika suhte lõppemist hakkab murtud südamega meest huvitama uus operatsioonisüsteem, mis on programmeeritud igale kasutajale individuaalselt ja peaks omama ehtsat intuitiivset inimloomust. Peale oma süsteemi käivitamist tervitab teda Samantha (Scarlett Johansson) - nutika, läbinägeliku, tundelise ja üllatavalt hea huumorisoonega naise hääl. Käsikäes nende mõlema vajaduste kasvamisega suureneb nende sõprus ja tärkab armastus.

„Rumal pöörane armastus" („Crazy, Stupid, Love", 2011)

Seotud lood:

Keskikka jõudnud Cal Weaveril (Steve Carell) on elu kui unistus - hea töökoht, kena maja, vahvad lapsed ja naiseks keskkooliaegne armastatu. Ent kui Cal saab teada, et Emily (Julianne Moore) on teda petnud ning tahab lahutust, kukub see "ideaalne" maailm kiiresti kokku. Veelgi hullem on see, et tänapäeva vallaliste seas tundub aastakümneid ühe ja sama naisega veetnud Cal saamatuse kehastusena.

Veetes oma õhtuid kohalikus baaris mossitades, kohtub ja sõbruneb Cal ülieduka naistemehe Jacob Palmeriga (Ryan Gosling). Jacob püüab Cali masendusest välja tuua ja sundida teda eluga edasi minema, avades ta silmad kõigele sellele, mida hetkel enesehaletsuses püherdav mees seni märganud polnud: flirtivad naised, mehised joogid ja stiilne riietus, mida kohalikust supermarketist ei saa.

Cal ja Emily pole aga ainsad, kes armastust võib-olla valest kohast otsivad. Nende 13-aastane poeg Robbie on hull oma 17-aastase lapsehoidja Jessica järele, too aga omakorda unistab Calist! Ning hoolimata Cali totaalsest muutumisest ja sellega kaasnevatest vallutustest on üks asi, mida muuta ei saa, tema süda. See juhib meest pidevalt tagasi algusesse.

„Täht on sündinud" („A Star is Born", 2018)

"Täht on sündinud" tähtedeks on neljakordne Oscari nominent Bradley Cooper („Ameerika snaiper", „Ameerika afäär", „Õnneteraapia") ja paljude muusikaliste auhindadega pärjatud Oscari nominatsiooniga superstaar Lady Gaga, kes mängib oma esimest peaosa. Cooperi jaoks on see ühtlasi ka lavastajadebüüdiks.

Traagilise armastusloo uusversioonis mängib Cooper kogenud muusikut Jackson Mayne'i, kes avastab majanduslikes raskustes rabeleva artisti Ally (Gaga) ja armub temasse. Jackson tirib Ally, kes on juba loobumas oma unistusest kord lauljaks saada, rambivalgusesse. Ja ehkki Ally karjäär läheb tõusuteed, on nende omavaheline suhe määratud nurjumisele, kuna Jackson peab halastamatut võitlust oma sisemiste deemonitega.

„San Junipero", 2016

Kuigi „San Junipero" pole otseselt tüüpiline film, vaid sarja „Black Mirror" osa, millel on täiesti oma süžee, siis võtab see paljude filmidega täiesti mõõtu. Film heidab pilgu tulevikku, kus inimesed saavad virtuaalreaalsuse kaudu minna mõnda teise ajastusse ja tunda end noorena. Niisiis tärkab kahe naise vahel armastuslugu, mis leiab aset 80ndate järgi kujundatud virtuaalreaalsues. Tegemist on kaasakiskuva looga, kus probleemiks pole mitte virtuaalreaalsues eksisteerivad moraalinormid, vaid piirangud, mis on saatnud peategelasi nende tõelises elus.

„Vee puuduts" („Shape of Water", 2017)

Guillermo del Toro kasutab filmis "Vee puudutus" kõiki neid võtteid, mis on teinud ta ainulaadseks. Ta valab oma südame, hinge ja märkimisväärses koguses meisterlikkust sellesse kaunisse kummalistest olenditest rääkivasse muinasloosse. Õrn austusavaldus nii tema eelkäijatele Hollywoodi kuldajastul kui ka neile, kes püüdsid esimestena tabada koletisemüütide vaimu, on see film del Toro kõige kõrvetavam ja sulnim, hoidudes õuduse teravatest nurkadest ja suunates soojahoovuse ülitäpselt kalibreeritud raamidesse.

Del Toro annab vaatajale palju, mida januselt juua. Ajastu, mil filmi tegevus aset leiab - 1960ndate külm sõda -, peaks viitama esteetikale, kuid režissöör ja kunstnik Paul Austerberry on surunud selle barokkvärvidesse, tööstuslikku atmosfääri, nõretavasse teispoolsusesse, muinasjutumaale, mis eksisteerib üksnes igaviku ajatsoonis.

Meile tutvustatakse Eliza Espositot, kes on alandlik koristaja ja käib öösiti koos oma sõbranna Zeldaga (Octavia Spencer) koristamas ülikõrge turvalisusega valitsuslaborit. Elizal tekib kohe side olendiga, kelle vastiku loomuga agent Strickland on Amazonasest kohale vedanud ja paaki pannud.

Del Toro on loonud võluvalt empaatilise olendi ja asetanud ta Hollywoodi kuldajastusse, kust ei puudu kunagi laul ja tants.

Allikad:

forumcinemas.ee

filmiveeb.ee