Tristan Priimägi filmielamused Cannes'i filmifestivali kuuendast päevast: "The Lighthouse'i" julgeks küll meistriteoseks nimetada


Tristan Priimägi filmielamused Cannes'i filmifestivali kuuendast päevast: "The Lighthouse'i" julgeks küll meistriteoseks nimetada
Foto: Ekraanitõmmis

Cannes'i filmifestivali kuuendal päeval olid Tristan Priimäe elamused seinast seina. Näiteks jättis talle sügava mulje "The Lighthouse", mis sai lausa 9 punkti 10st. Näidati ka uimast Hiina filmi, mis sai vaid 3 punkti 10st.

"THE LIGHTHOUSE"

Robert Eggers, USA
Quinzaine des Réalisateurs

Eks sellel hindepanemisel on paramatatult alati ka oma subjektiivne külg ja seetõttu ei tasu seda väga kivisse raiutuna võtta, aga vahel tunned lihtsalt ära n-ö oma filmi, ja mulle "The Lighthouse" selline kindlasti oli.

Thomas (Willem Dafoe) ja Ephraim (Robert Pattinson) siirduvad üksikule saarele majakavahiks. Saarel aga hakkab juhtuma nii mõndagi ja mehi hakkab mõistus vaikselt maha jätma. Seda enam, et tunduks nagu meres on keegi veel...

"Nõia" autori Robert Eggersi teine film on metafüüsiline triller, mis keerab vaikselt vinti peale, pingule kuni katkemiseni. Kui mul "Nõiaga" olid teatud reservatsioonid (ilmselt isiklikud, teistsugustest ootustest tingitud), siis "The Lighthouse'i" julgeks küll meistriteoseks nimetada. Eggers valdab tempo- ja toonimuutusi väga kindlalt, ja tirib vaatajat vaikselt mugavusest välja nagu konksu otsa jäänud kala.

Juba esteetiliselt lähenemiselt on kõik siin nii läbi mõeldud - 4:3 telekaformaat, et rõhutada filmi algusaegade pildile lähedasemat mõõtu, ja ka süvendada klaustrofoobiat; mustvalge 35mm filmilint, kvaliteedi ja autentsuse saavutamiseks; kaamerad 1940ndatest ja spetsiaalne optika 1920ndatest, et saavutada toonase filmi tekstuuri. Ephraim ja Thomas räägivad vastavalt 20. sajandi alguse palgivedajate ja meremeeste slängi ja laulavad tolle aja laule. Kõik on korraga paeluv, kõhe, originaalne, terviklik.

Seotud lood:

Eggers mainib filmi järel eeskujudena korra Melville'i ja teist kirjanikku Sarah Orne Jewettit, kes oli tuntud just oma autentse kirde-Ameerika elu kujutamise järgi sel perioodil. Mulle endale aga meenus hoopis hispaania kirjaniku Albert Sánchez Piñoli esikromaan "Külm nahk", kus kaks meest kaitsevad majakat üksikul saarel merest tulevate kummaliste elukate eest. Xavier Gens on üsna allikatruult selle raamatu ka ekraniseerinud, need lood sobivad hästi kokku. Pattinson, Eggers ja Dafoe andsid ka väga sümpaatse Q&A.

Annan emotsiooni pealt tänavused kõige kõrgemad punktid seni.

9/10

"THE WILD GOOSE LAKE / Nan Fang Che Zhan De Ju Hui"

Yi'nan Diao, Hiina
Võistlusprogramm

Hiina tänavune võistlusprogrammi film (tundub sealse turu suuruse tõttu, et neil on alati üks koht põhikategoorias reserveeritud) on küll suht uimane jundamine pimedates hoovides. Alguses toimub kuritegu ja ülejäänud film on sellest, kuidas süüdlane üritab end varjata ja teised teda üles leida.

Isegi see minu meeletu kirvetöö sisu kirjeldamisel tundub mulle huvitavam kui film ise. Alguse premise oli väga paljulubav, aga sinna see asi jäi ja tulemusena mõjub linateos just sellise filmina, mida on ilmselt Hiinas võimalik täna teha ilma ühegi tsensuuriprobleemita. Ja see pole kompliment.

Ei taha küll mingit valge mehe juttu ajada, aga ma ikka ei saanud vahepeal üldse aru, kes on kes. Eriti kui kõik tegelased siblivad pidevalt sellises kanapimeduse-hämarikus ringi. Vähemalt üks väga meeleolukas tapmine on siin filmis.

3/10

"JEANNE"

Bruno Dumont, Prantsusmaa
Un Certain Regard

Käsil on vist pahade poiste nädalavahetus, sest pärast eilset Serrat tuli täna ette võtta prantsuse probleemse, keerulise ja põliselt valesti mõistetud Bruno Dumont'i "Jeanne" Jeanne d'Arcist.

"Jeanne" toob väga teravalt kohale arusaama, et Dumonti ei saa tihti vaadata nii nagu teisi filme. Kui ta teeb meelega kõigist teistest filmitegijatest erinevaid asju, siis miks me peame neid vaatama sama pilguga? Aga teisiti nagu ka ei oska. Selle tavalise pilgu läbi tunduks nagu, et esimese tunni jooksul teeb Dumont kõik endast oleneva, et saal tühjaks saada - pikad korduvad stseenid ilma mingi struktuurita on küll huvitavad, aga nii veidrad, et paljud lahkuvadki, ka pressilinastuselt (oleks kriitikutelt avatumat meelt oodanud). Paljud aga ka jäävad, ja teine tund on täitsa teise rütmiga, kui algab kohtuprotsess ja sellele järgnev sündmustik.

Teoloogilised vaidlused on huvitavad, koomilised ja võõristavad korraga, sest vahepeal lihtsalt lauldakse, mitteprofessionaalsed näitlejad panevad täielikku punki ja kõige krooniks on Jeanne'i läbitungiv pilk ja hääl vaid 10aastase Lise Leplat Prudhomme'i esituses, kes on küll täiesti võrratu.

Loe veel

"Jeanne" on mõtteline järg Dumonti kahe aasta tagusele filmile "Jeannette. Jeanne d'Arci lapsepõlv", mis pidi olema ikka kordades veel imelikum, aga mis mul kahjuks kuidagi vahele jäi. Seega ei oska võrrelda. Ja ei oska seda võrrelda üldse mitte millegi muuga. Tervikut kokku ei tule, aga paras elamus on see film kindlasti. Serra ja Dumonti põhjal tahaks öelda, et isegi kui nende filmid tunduvad imelikud ja ebamugavad, tuleks sellist ennastsalgavat oma rea ajamist tunnustada täie veendumusega.

6/10

"CHAMBRE 212 / On a Magical Night"

Christophe Honoré, Prantsusmaa
Un Certain Regard

Christophe Honoré on märkimisväärselt produktiivne tegelane, alles oli meil kinos tema eelmise aasta Cannes'i võistusprogrammi film "Naudi, armasta ja jookse kiiresti". Uuel filmil on tollega ühist üks peategelane, Vincent Fournier, film ise aga ehtprantslaslik analüüs ühest suhtest, kus keskse paari ellu ilmuvad pärast lahkuminekut nende endi noored versioonid, kunagised armukesed, surnud esivanemad ja veel rahvast, kellel on kõigil midagi tarka kaasa öelda. Mängu mängitakse mitmel reaalsustasandil korraga ja uuelainelikult nipitades. Intelligentne ja vaimukas film, ehk küll oma loomult pisut liiga ohutu ja mitte sügavamat jälge jättev.

6/10