10 üllatavalt head 2017. aasta filmi



10 üllatavalt head 2017. aasta filmi
"Kuningas Arthur: Mõõga legend"Ekraanitõmmis

Igal aastal linastuvad filmid, mida üldse ei oodanud või mille kohta ei osanud aimatagi, et need võiksid meeldida. Mõne filmi puhul on režissööri viimased tööd olnud pehmed öeldes viletsad ning teiste puhul ei osanud enne nägemist midagi arvata, mistõttu olidki üllatusmomendid sellevõrra suuremad. Teie ees on 10 üllatavalt head 2017. aasta filmi.

1. "Lõhestunud" ("Split")

"M. Night Shyamalani karjäär on praeguseks hetkeks teinud läbi mitu etappi, olles algushetkel sünonüümne rahuliku ja kaasakiskuva stiiliga, mis toob kaasa uskumatult mõjuvõimsa ja ootamatu pöörde ("Kuues meel", "Purunematu", "Märgid"), kuid siis läks midagi valesti ning ilmus rida filme, mida keegi kõva häälega välja öelda ei julge. 2015. aastal nägi ilmavalgust psühholoogiline õudusthriller "Külaskäik" ("The Visit"), mis oli tagasivaade filmikunstniku algupärasele žanrile ning saatis selge sõnumi, et mehel on kindel plaan ennast taaskord kehtestada."

Loe edasi arvustusest.

2. "Tüdruk ja koletis" ("Colossal")

"Pean nentima, et ehkki tahaks kangesti kriitikanooli pilduda, siis selle filmi puhul väga ei õnnestu, kuigi teatud nüansid on üks-ühele maha kopeeritud seriaalist, kus häkker loob linna hirmutamiseks hologrammi, pannes arvama, et koletis on päris. Kummalises koletisefilmis "Tüdruk ja koletis" seda ei juhtu, sest film räägib hoopis suhetest, katkiläinud lapsepõlvest, depressioonist ning alkoholismist. Viimast näidatakse „lõbusal kujul“ üsna fantaasiaküllaselt, kuigi tegelikkuses see nii päris pole."

Loe veel

Seotud lood:

Loe edasi arvustusest.

3. "Wonder Woman"

"Olgugi, et olen antud filmi suhtes päris kriitiline, pean tunnistama, et DC vajas seda teost juba pikemat aega. Tume ja depressiivne universum, millega prooviti tabada Chrisopher Nolani "The Dark Knight" trilooga võlu, on olnud suurejooneline põrumine ning Diana toob vajalikku värvi, iseloomu ja valgust, mis lubab loota rohkemat, kui DC on seni fännidele suurelt ekraanilt näidanud."

Loe edasi arvustusest.

4. "Kao ära" ("Get Out")

"Key & Peele” (MadTV) koomikuteduost tuntuks saanud Jordan Peele’i lavastaja/stsenaristi debüüt on õnnestunud ning võib pidada lausa üheks filmimaailma edukamaks, sest suurtele ekraanidele jõudnud õudusmüsteerium “Get Out” (kohaliku nimega “Kao ära”) annab tõeliselt ootamatu kvaliteetkino laksu, mis pealispindselt on õudne, kuid sügavamal lausa hirmus."

Loe edasi arvustusest.

5. "Kuningas Arthur: Mõõga legend" ("King Arthur: Legend of the Sword")

"Kuningas Arthur: Mõõga legend" ("King Arthur: Legend of the Sword") on läbi ja lõhki briti meistri Guy Ritchie film. Kahe "Sherlock Holmesi", "Hunnik pappi ja suitseva kaheraudse" ja "RocknRolla" režissööri pulssi kiirendav märul, omapärane visuaalne stiil ja lobapidamatuse all kannatavad tegelased leiavad seekord rakendust kuningas Arthuri legendi kõige värskemas ekraniseeringus.

"Kadunud linn Z", kultussarja "Sons of Anarchy" ja suurejoonelise koletised vs robotid filmi "Vaikse ookeani võitluse" staar Hunnam on filmis täiesti omas elemendis. Guy Ritchie'lik montaaž on nagu kingitus kusagilt kõrgemalt ning sümpaatne Jude Law kehastab seekord Arthuri pahelist onu ja kuigi me kõik teame, mis on tema saatus, ei pane me seda pahaks, sest Jude Law'd pole kunagi liiga palju.

"Kuningas Arthur: Mõõga legend" kukkus kinodes läbi, kuigi minu silmis on tegu aasta ühe suurima üllatajaga, sest nii julget, stiilset, videomängudest inspireeritud ja kriitikute arvamustele sülitavat filmi pole ammu tehtud.

6. "Kadunud Linn Z" ("The Lost City of Z")

James Gray filmi võib ühte patta panna Werner Herzogi ("Fitzcarraldo"), Terrence Malicki ("Uus maailm" või "Peenike punane joon"), Francis Ford Coppola ("Tänapäeva apokalüpsis") ja Peter Weiri ("The Mosquito Coast") töödega, mis leiavad samuti aset hullumeelsust esile kutsuvates ja inimvõimekuse piire proovile panevates džunglites.

See on film, mida tänapäeval enam ei tehta ja mida peaks igaüks nägema.

7. "xXx: Käima tõmmatud" ("xXx: Return of Xander Cage")

Vin Diesel on juba aastaid olnud hõivatud "Kiirete ja vihaste" saagaga, kuid see pole takistanud tal tagasi toomast seeriaid, mis ta kunagi kuulsaks tegid - esimene neist oli "Kottpimeda" ja "Riddicki kroonikate" järg "Riddick" ning teine on järjeosa 2002. aasta märulifilmile "xXx".

"xXx" oli omal ajal nö. vastunäidustus toonastele Bondi-filmidele, sest peategelane polnud inglise härrasmees, vaid musklis jõhkard, kes ei allunud korraldustele ning tegi, mida heaks arvas. Vin Diesel oli selleks ajaks tõusnud uueks suureks märulistaariks esimese "Kiirete ja vihaste" filmiga ning ulmemäruliga "Kottpime" ("Pitch Black"). "xXx" oli tema võimalus haarata kinni filmist, mis paneks samuti aluse uuele seeriale.

Täpselt nii juhtuski, aga Diesel enam järjes ei osalenud ning tema tegelaskuju Xander Cage tapeti ära. Kolm aastat hiljem valminud järjeosa "State of the Union" kukkus läbi, sest Dieseli asemel palgati peaossa Ice Cube ning film ei suutnud tabada samasuguseid teravaid elamusi, mida pakkus esimene osa. Keerame kella umbes 12 aastat edasi ning Vin Diesel on endiselt maailma suurim märulistaar ning isegi "xXx" on tagasi filmis.

"xXx: Käima tõmmatud" ("xXx: The Return of Xander Cage") on täiesti ajuvaba ja veelgi efektsem kui viimane "Kiirete ja vihaste" film". See on tõeline meelelahutus, mis ei hoia end mitte mingil kujul tagasi, vaid kasutab selle asemel kõiki klišeesid, arvutiga loodud efektide võimalusi ja teeb suure eelarvega ja mingil määra suure kirega seda, mida uus "Transformerite" film enam teha ei suutnud: süütu lõbu, meelelahutus, mis on nii halb, et muutub heaks. Filmitegijad teadsid seda, Vin Diesel teadis seda ja ning seda on filmis tunda igas kaadris.

8. "Elu" ("Life")

"Elu" ("Life") lõhnab tugevalt nagu ülipopulaarse "Tulnuka" (1979) koopia, kuid kiiresti areneb täiesti uueks iseseisvaks eluvormiks. Kiiretempoline ja pingeline õudusthriller hoiab tooli serval kui hirmuäratav Marsilt pärit eluvorm loob kaost Maa orbiidil olevas rahvusvahelises uurimisjaamas."

Loe edasi arvustusest.

9. "Päästik põhja" ("Free Fire")

Nii nagu tegi Christopher Nolan ühest lahingust täispikka filmi ("Dunkirk"), tegi seda ka Ben Wheatley, aga seekord hoopis ühest tulevahetusest. Varasemalt omapäraste õudusfilmide ja draamade poolest tuntud Wheatley jaoks oli "Päästik põhja" midagi teistsugust ning esimene, milles lõi kaasa niivõrd palju tuntud Hollywoodi staare (Sharlto Copley, Armie Hammer, Brie Larson, Cillian Murphy jpt). Wheatley tegi endiselt seda, mille poolest on alati silma paistnud: väikse eelarvega omapärase kiiksuga film, mis kannab esimesest minutist viimaseni. Usun, et väga paljud teised režissöörid ei suudaks teha filmi, mis leiab aset ühes laohoones ja kus tegelased enamjaolt roomavad ja tulistavad üksteist.

10. "Juhuslik nimetaja"

Film räägib loo alkohoolikust kirjaniku ja anonüümse helistaja vahel arenevast veidrast ja pöördeid täis kõnelusest.

"Juhuslik nimetaja" peaks olema thrilleri sugemetega õudusfilm, kuid mõjus pigem suurepäraselt loodud pingelise õhustikuga müsteerumina, mis meenutas süžeelt näiteks Alejandro Amenábari 2001. aasta õudusfilmi "Teised" ("The Others") ning oli ilmselgelt mõjutatud ka Edgar Allan Poe töödest ja Sanderi isiklikest lemmikutest, nagu näiteks 1963. aasta "The Haunting".

Filmi peaosas on režissöör-stsenarist Sander ise ja tegelikult võib teda lugeda ka ainsaks tegelaseks, sest kõiki teisi (keda on nö. põhirollides kaks veel) näeme ja kuuleme ainult telefoni otsas. Seda ühes kohas aset leidvat, aeglaselt pinget kruviva ja eriliselt hea atmosfääriga müsteeriumit vaadates peab ette arvestama, et film on täis tahtlikult ülemängitud näitlejatöid, raamatulikku või siis mõnel juhul liiga püüdlikku inglise keelt ning koomikat, mida ma ise filmi vaatama asudes kindlasti ei oodanud.

See on humoorikas, mõtlemapanev ja tähelepanu haarav ühemehe-show, mis meenutab isegi Universali 20ndate ja 30ndate klassikalisi õudusfilme. Siin ei ole koletisi, verd ega ebameeldivalt palju tänapäeva horroris kasutatavaid ehmatuskohti, aga on piisavas koguses omapära ja oma nägu. Mida ongi vaja.

"Juhuslik nimetaja" on Eesti mõistes eeskujulik õudusfilm, sest kahjuks pole siinkandis valminud just väga palju õõvalugusid. Kui panna film kõrvuti nendesamade klassikutega, mida Sander lemmikuteks peab või parimate õudusfilmidega läbi aegade, siis jääb see küll kvaliteedilt, sisult ja ambitsioonidelt alla, aga võrdlusest hoidudes ja filmi eraldiseisva teosena hinnates, selgub, et Sanderi nägemus elab oma elu: see eksisteerib tänu temale ja tema stiilile ning seda arvesse võttes on ta hakkama saanud suurepärase filmiga, mis on hea eeskuju kõigile neile, kes tahavad Eestis täispikkasid õudusfilme teha.

Vaata lisaks:
12 seksistseeni filmides, mis on paremad kui porno.
5 näitlejat, kes vihkasid omaenda filme.

KOMMENTEERI!

Täna kinos
Forum Cinemas