ARVUSTUS | "Alita: Sõjaingel" on parim efektifilm pärast "Avatari"

 (1)
ARVUSTUS | "Alita: Sõjaingel" on parim efektifilm pärast "Avatari"
"Alita: Sõjaingel"Ekraanitõmmis

1990. aastal alguse saanud jaapani mangaseerial põhinev "Alita: Sõjaingel" ("Alita: Battle Angel") on üle pika aja megablockbusterile omase eelarvega ulmefilm, mida ei pea kiitma ainult arvutiga loodud efektide pärast, sest muu ei kannata kriitikat. Antud juhul on lugu ja tegelased efektiröögatuse kõrval ka filmi parimad osad.

"Alita: Sõjaingel"
Alita: Battle Angel
20th Century Fox, Lightstorm Entertainment, Troublemaker Studios, TSG Entertainment
režissöörRobert Rodriguez
peaosatäitjadRosa Salazar, Christoph Waltz, Jennifer Connelly, Michelle Rodriguez, Mahershala Ali, Jackie Earle Haley, Casper Van Dien, Eiza González, Ed Skrein
Kinoveeb8
 Alita: Battle Angel
(2019) on IMDb

Kui kõik frantsiisid, Marveli ja DC koomiksifilmid, järjed ja uued nägemused välja arvata, siis pole kinodes olnud just kõige parem aeg nö. originaalsele suure-eelarvelisele ulmele, sest need vähesed, mis on ka vaheldust pakkunud, põhinevad siiski juba varasemalt ilmunud materjalil ja on olnud üsna kehvad. Viimaste näidete hulka kuuluvad pettumuse valmistanud "Hing anumas" ("Ghost in the Shell") ja piinlikult halva stsenaariumiga "Surelikud masinad" ("Mortal Engines").

Efektide ülesanne on maailma visuaalselt kujutada, aga tegelased ja lugu on see, mis selle elama panevad. "Alita: Sõjaingel" saab selle ülesandega väga hästi hakkama, kuigi ka see ulme on segu paljudest klišeedest ja teada tuntud dramaatilistest võtetest. Robert Rodriguezi ("Desperado", "From Dusk Till Dawn", "Sin City", "Machete") võluvalt kindlakäeline režii hoiab seda kõike omanäolise tervikuna koos, mistõttu ei logise ükski mutter liigselt ning kõik loole olulised momendid mõjuvad täpselt nii nagu filmitegijad soovisid.

"Alita: Sõjaingel" Ekraanitõmmis
Seotud lood:

"Alita: Sõjaingel" sobib ka originaalse ulme alla. See põhineb küll juba eksisteerival materjalil, aga kuna Yukito Kishiro manga pole siinmail niivõrd populaarne kui näiteks Jaapanis, siis võib seda filmi pakutavat ulmelist maailma nimetada uueks ja huvitavaks. Kahjuks ei tunne publik filmi vastu huvi ning kassaedu osas on paljud analüütikud veendunud, et film kukub järgmisel nädalal maailma kinodes alustades kolinal läbi, tuues Foxile (nüüd Disney all) 200 miljoni dollari suuruse kahjumi.

Läbi kukkumise põhjused on mõistetavad, sest ainult sellest, et filmi taga seisab "Avatari" efektimeeskond, legendaarsed James Cameron, Robert Rodriguez ja produtsent Jon Laundau, pole piisav, et iga uue Marveli või muu koomiksifilmile omased massid kinno meelitada. Probleem seisneb ka staaride puudumises, materjali tundmatuses ja ka selles, et film on olnud töös 2003. aastast saadik. Kummaline mõelda, et järgmise aasta detsembris linastuv "Avatar 2" teenib taaskord mitu miljardit nii nagu esimene osa, kuigi sellest on möödas 10 aastat.

Tõenäoliselt ei hakanud Fox "Alita" brändi promomisele "Avatarile" sarnaseid summasid alla panema, sest ka nemad mõistsid, et ega film megaedukaks ei kujune. Õnneks juleti film ikka töösse lasta ja kinoekraanidele tuua ning see väärib vaatamist võimalikult suurel ekraanil ning ei erine loo lihtsuse või siis keerukuse poolest sugugi "Avatarist". "Alita" manga lugejana teeksin siinkohal Foxile, Cameronile, Rodriguezile ja Landaule suure kummarduse, sest film kukkus vaatamata madalatele ootustele suurepäraselt välja ja kuigi see pruugi järjelugusid saada (materjali selleks on), siis on elamus piisavalt eraldiseisev, et seda ka sellisel kujul nautida.

"Alita: Sõjaingel" Ekraanitõmmis

Filmi säravaim osa on siiski efektide abil loodud Alita ja teda kehastav Rosa Salazar. Kui "Avatari" ülesanne oli muuta arvutiga loodud maailm ja sinised tulnukad realistlikuks, siis nüüd oli filmitegijatel palju raskem eesmärk. Seekord leiab lugu aset Maal ning küborgide seas on ka päris inimesed päris näitlejate kehastuses. See tähendab, et arvuti abil loodud peategelane peab nende kõrval ka usutavana ehk pea fotorealistlikuna mõjuma. Vastasel juhul laguneksid kõik emotsionaalsed hetked laiali ning mõjuksid naeruväärsetena. Seda õnneks ei juhtunud.

Loe veel

Animatsioonide, liikumisandurite ja arvutitehnika abil loodud tegelastega on alati see probleem, et kui neid üritatakse esitada fotorealistlikena, siis on alati õõvaoru ehk uncanney valley tekkimise oht. See tähendab, et miski üritab sobida keskkonda, kuhu see kohe kindlasti ei sobi või üritab käituda nii nagu teised, aga seda on raske tõsiselt võtta, kui näeb välja nagu nukk, mis üritab näidata, et on päris tüdruk.

Alita puhul tekib see probleem alguses, kui näeme teda esimest korda maailmaga tutvumas, aga see kaob kohe, kui näeme tema siiraid emotsioone ja usutavalt realistlikku versiooni inimeselaadsest küborgist. Ta on teistsugune, tal on suuremad silmad ja liigutused pole inimlikud, aga tal on filmi loodud maailmas oma koht olemas. Mitte ükski stseen ei kannata kordagi õõvaoru sündroomi all ja kuna see oli filmi puhul minu kõige suurem hirm, siis võib öelda, et olin meeldivalt üllatunud. "Alita" maailma inimesed on kõik end küberneetiliste jäsemetega täiendanud ja pea kõik on oma keha peale näo ja aju välja vahetanud, et olla teistest tugevamad ja paremad. See tähendab, et surm pole enam lõplik. Kui keha hävineb, siis saab osta uue või parandada vana.

Siinkohal peab rõhutama, et esialgse manga ideed on ka varem Hollywoodi filmidesse jõudnud. Seda tegi väga selgelt näiteks Neill Blomkampi 2013. aasta film "Elysium", kus oli samuti ulmeline ühiskond, kus maapinnal asusid vaeste elamud ja õhus rippus rikaste utoopia, kuhu soovisid kõik minna.

"Alita: Sõjaingel" Ekraanitõmmis

Alita maailma raputas 300 aastat tagasi sõda. See hävitas nii Maa kui ka erinevad vaenupooled. Tulemuseks on megalinn, mille kohal ripub eliidile mõeldud utoopia, kuhu kõik minna tahavad, sest seal on hea elu, aga kuhu keegi tegelikult ei saa, kuigi neid lubadusi jagatakse. Võib öelda, et unistused Zalemist on Alita maailma oluliseim valuuta. Elanikud osalevad eriti jõhkras ja seeläbi visuaalselt muljetavaldavas spordialal, et selle tšempioniks saada ja linna kohal hõljuvasse linna pääseda, sest see olevat ainus võimalus. Keegi ei tea, kas see on tõsi, aga see annab lootust.

Film on täis ka "Born Sexy Yesterday" stiilis elemente, mis ulmes ja fantaasias tähendab täiskasvanud naise kehas olevat naiivset, sageli lapseliku suhtumisega ja meie maailmaga täiesti võõrast tegelaskuju, kes on enamjaolt meespeategelase jaoks loodud. Seekord on olukord vastupidine, sest Alita on sõna otseses mõttes Maale langenud mäluta ingel, kes samuti ei tunne teda ümbritsevat maailma ja sealseid reegleid. Ka tema avastab kõike nagu väike laps, aga seekord on tema peategelane, ta ei näe välja nagu meestegelaste pilkude jaoks loodud seksikas nukk ja meeskõrvalosa pole tema karakteri arengu jaoks ka väga oluline.

"Alita: Sõjaingel" on vapustav filmielamus, mis võib kinodes läbi kukkuda, aga see ei vähenda sugugi filmi väärtust suure-eelarvelise originaalse ulme hulgas, sest neid on niigi vähe. See kõik vihjab, et sel aastal linastuv James Gray ("The Lost City of Z") eepiline ulmetriller "Ad Astra" ei osutu ka suureks hitiks, kuigi sellel on suuremas šansid, sest peaosas on Brad Pitt.

Tõenäoliselt ei taha keegi meist näha maailma, kus kinodes linastuvad suure-eelarvelise "ulme" lipu ainult Marveli ja DC koomiksifilmid. Sestap tulebki olla tänulik, et ka selliseid ulmefilme ikka veel tehakse.

"Alita: Sõjaingel" linastub Eesti kinodes 15. veebruaril.

KOMMENTEERI!