ARVUSTUS | "Blade Runner 2049" on visuaalne, režiiline ja loo jutustamise meistriklass

 (3)

ARVUSTUS | "Blade Runner 2049" on visuaalne, režiiline ja loo jutustamise meistriklass
"Blade Runner 2049" Ekraanitõmmis

Kauaoodatud järje "Blade Runner 2049" peategelane blade runner K (Ryan Gosling) küsib esimese osa vanalt ja väsinult peategelaselt Deckardilt (Harrison Ford), et kas see koer, kellele endine blade runner (androidide jahtija) viskit joogiks valab, on päris, mille peale vastab mees, et ta ei tea ja K peaks seda hoopis koeralt küsima. See, et mis või kes on päris ja kuidas seda inimesed või inimesesarnased enda jaoks defineerivad ja sellest sõltuvalt elada soovivad, oli keskseks teemaks nii 1982. aasta originaalis ja nii on ka 2017. aastal linastunud 35 aastat hiljem valminud järjes.

"Blade Runner 2049"
Blade Runner 2049
Alcon Entertainment, Columbia Pictures, Scott Free Productions
režissöörDenis Villeneuve
peaosatäitjadHarrison Ford, Ryan Gosling, Ana de Armas, Jared Leto, Robin Wright, Dave Bautista, Lennie James
Kinoveeb10
 Blade Runner 2049
(2017) on IMDb

Ridley Scotti "Blade Runner" on üks neist filmidest, mida loetakse objektiivselt heaks filmiklassikaks ja kui keegi seda kritiseerib, siis ta kas ei mõista või teeb sihilikult maha, kuigi tegelikult kasvab film aja jooksul külge nagu hea raamat, mida nooruses kohe ei mõistnud, aga vanemaks saadeks ei suuda enam lehekülge pööramata jätta.

Esimese osa peategelane Rick Deckard (Harrison Ford) sai ülesandeks leida ja tappa androidid ehk replikandid, kes olid tööpostilt põgenenud ja seda tehes ka inimesi tapnud. Asja uurides avastab Deckard, et nad soovivad kõigest kauem elada, sest nende looja Tyrell andis neile piiratud eluaastad. Ja see oligi kõik. Sellest lugu oligi.

Deckard mõistab, et replikandid pole vähem olulised ja vähem inimlikumad kui inimesed, sest mõlemad soovivad eesmärgistatult elada, ilma et keegi neid juhiks, orjastaks ja märgistaks. Seda tehes armub Deckard replikant Rachaelisse ja nad põgenevad neid jälitavate jõudude eest. Film pani aluse senini furoori tekitavale klassikalisele vaidlusele, et kas Deckard oli enda teadmata replikant või mitte.

Loe veel

"Blade Runner 2049" Forum Cinemas AS
Seotud lood:

Teise osa peategelane blade runner K (Ryan Gosling) satub 30 aastat pärast esimese osa sündmusi peale saladusele, mis seostub justnimelt Deckardiga ning ta on sunnitud mehe üles leidma, kuid seda tehes avastab midagi, mis murendab nii tema igapäevast eksistentsi, maailma alustalasid kui ka tema positsiooni ühiskonnas, kus kõigile on määratud omaette rollid. K hakkab maailma, replikante ja iseennast nägema teistmoodi ning üks paljastatud saladus teise järel sunnib teda teekonnale, kus peab asuma vastamisi nii oma ülemusele, Tyrelli korporatsiooni üle võtnud ja uusi perfektselt alluvaid replikante tootvale magnaadile Niander Wallace'ile (Jared Leto) kui ka iseenda senistele tõekspidamistele.

Üks tegelane ütleb K-le päris filmi lõpus, et suremine õige eesmärgi nimel on kõige inimlikum asi, mida keegi üldse teha saab, aga tegelikult on selleks vaba valik ehk valik surra, valik elada, valik võidelda, valik armastada, valik ohverdada ja ka K teeb omad valikud.

Esimese osa tekitatud Deckardi olemuse küsimus on õhus ka teises osas, aga selle asemel, et teha fännidele teene ja seda kommenteerida, võetakse tema karakter ning arendatakse seda väärikalt, vajalikult ja loole oluliselt edasi. See pole Fordi suhtes "Star Wars: Jõud tärkab" meenutav olukord, kus ta tuli filmi, et teha nalja ja surra. Ei, sugugi mitte. "Blade Runner 2049" sunnib Fordi tõusma harjumuspärasest kõrgemale ning naasma 35 aasta tagusesse rolli, et see uuesti elama panna.

"Blade Runner 2049" Ekraanitõmmis

Briti filmikriitik Mark Kermode tegi hiljuti esimese osa IMAX linastuse jaoks sissejuhatust ja küsis Scotti käest üle, et kas see, mis ta Kermode enda dokumentaalfilmis 2000. aastal ütles (et Deckard on replikant), vastab endiselt tõele. Scott kinnitas selle uuesti üle, kuigi Harrison Ford on ise öelnud, et ta pole selles nii kindel ning samuti linastusel kohal olnud järje režissöör Villeneuve segas vahele, sest tema pole sugugi nii kindel, kes või mis Deckard lõpuks on.

Ja see polegi oluline, mis ta on, sest see on vaid üks väike osa filmist, aga tore on näha, et küsimus haarab publikut tänase päevani ja täpselt samasuguseid lahtiseid küsimusi tekitab ka "Blade Runner 2049".

Järgede puhul tuleks küsida, et kas see on nüüd parem või halvem kui originaal, aga antud juhul see küsimus ei kehti, sest Denis Villeneuve ("Vangistatud", "Sicario", "Saabumine") lavastatud film jätkab Ridley Scotti omaaegset nägemust tulevikust nii teemade, stiili, loo jutustamise ja režii poolest täpselt samamoodi, kuid muidugi on film tänapäevasem ja rohkem režissööri enda näoga. Villeneuve ei käitu Scotti käepikendusena, vaid toob 82. aasta filmi tänapäeva, ilma et midagi seejuures paratamatute modernse kiireloomulise kinokunsti mõjude pärast kaduma läheks.

Kahe filmi võrdlemise asemel tuleb pigem küsida, kuidas erinevad omavahel erinevatel perioodidel valminud ulmefilmid, sest vahepeal on nii tehnoloogia kui ka suured filosoofilised küsimused edasi liikunud.

Esimene film oli vapustav visuaalne kunstiteos, mis valmis digitaalajastule eelneval perioodil, mil kõike ei saanud teha ega täiendada arvutiga. 82. aasta film näeb siiani vapustav välja juba seetõttu, et kogu aeg tekib küsimus, kuidas seda toona tehti (miniaaturid, praktilised lahendused jne). See on film, mis paneb siiani ahhetama.

"Blade Runner 2049" Ekraanitõmmis

"Blade Runner 2049" tekitab sama tunde, aga kordagi ei teki küsimus, et kuidas need efektid loodi, sest me teame seda juba - arvutiga. Uue filmi loomise juures loobuti rohelise ekraani kasutamisest, vaid selle asemel ehitati kõik olulised võttekohad valmis ning vaid loetuid kohti täiendati arvutiefektidega.

See on huvitav, sest 82. aastal nähti kurja vaeva, et luua praktiliste vahenditega efekte ja visuaalseid lahendusi, mida nüüd on lihtsam arvutiga teha, aga uued filmid näevad kurja vaeva, et kasutada jälle miniatuure ja loobuda digiefektidest, et minna tagasi usutavamasse aega.

"Blade Runner 2049" on samuti visuaalne kunstiteos, mille iga kaadri võiks seinale riputada. Järg tekitab täpselt sama tunde, mida omal ajal (või minu puhul 2007. aastal, kui ilmus lõplik versioon Final Cut) esimene osa - midagi nii hämmastavat polnud toona teinud ükski ulmefilm. Uus osa tõestab, et midagi nii hämmastavat pole teinud ükski film peale esimest osa. "Blade Runner" kuulub ulmeklassikasse koos Fritz Langi "Metropolise" ja Stanley Kubricku "2001: Kosmoseodüsseiaga". Nüüd kuulub nende hulka ka "Blade Runner 2049".

Vahest kõige suurem erinevus kahe filmi vahel seisneb žanris - "Blade Runner" oli film noir esteetikast ja düstoopilise ulme sulandumispindadest sündinud hübriid, aga "Blade Runner 2049" pole žanrimääratluse koha pealt enam nii selgelt defineeritav, sest unenäoline, sürrealistlik ja film noirist läbi imbunud stiili on järjes edasi liikunud realismi suunas, kuigi sissevaade linnastunud ökoloogilise kollapsi järgsest korporatiivsest tulevikust, mis on täis tehnoloogiaga täiendatud inimesi ja orjadena eksisteerivaid inimesesarnaseid replikante, on jäänud suures osas samaks, aga muutunud on kujutlus sellest.

Filmi saaks värvide arengu järgi jaotada episoodideks, kuigi loo struktuur ja sündmuste paigutus lubab teha seda ka niisama - see on film, mis ei varja oma eesmärke, kuid leiab, et publik on piisavalt intelligentne, huvitatud, tähelepanelik ja võimeline kaasa mõtlema, mistõttu ei jagata supilusikaga ka infot, mis selles maailmas kaua aega elanud tegelastele niivõrd selge on. Infotulv maailma mineviku, oleviku ja keskse olemuse kohta koorub igast päikesest küllastunud püramiidilaadsest paleest, halliks võõbatud linnavaatest täis pisikeste tuledena sibavaid inimesi, vihmast läbi vettinud või lumelaadse ollusega maetud linnatänavatest, kus saastunud õhu eest kaitsva riietuse alla peitunud inimesed polegi nagu inimesed, vaid pigem varjud, keda me tegelikult kunagi ei näe.

Vanameister Roger Deakinsi operaatoritöö vahendusel näeme roostetanud metalset linna, kus päike ei paista ning ainsaks valgusallikaks on pidevas liikuvuses olevad hologramm-reklaamid, mis mitte ainult ei näita reklaamitava videoid, vaid jalutavad tänavatel ringi, meelitades neid üksikuid, kellel vaja täita mingi tühimik, mis kunagi täis ei saa.

"Blade Runner 2049" Ekraanitõmmis

See on film, kus hallid, kollased, oranžid ja roosad värvitoonid joonistavad välja maailma, mis vajab hädasti valgust, aga see on alati kas tehislik või ohtlik. Täpselt nii nagu ka peategelane, kellel puudub inimlik kontakt teistega, mistõttu asendatakse see tehiskaaslastega. Peategelane K tüdruksõber on näiteks virtuaalne hologramm Joi, kes muutub kohe filmi alguses ajutiselt reaalseks, kui K ostab vahendi, mis lubab hologrammil muutuda füüsiliseks ehk tunda vihma oma nahal ja hoida näiteks käest kinni.

See vihmas aset leides stseen on ühteaegu ilus kui ka kurb, kuid on lõpuks ikkagi nagu kõik teised asjad selles maailmas - illusioon. Programmeeritud naine on K jaoks ainus normaalne vahend vestlemaks kellegagi, kes pole tema ülemus või replikant, kuid õrnusehetkel saabuv kõne paneb naise "pausile" ja kurb tõde tuleb taaskord esile - ta pole muud kui täiendatud nutitelefon.

Mis on "Blade Runner 2049" stiiliks? Kui esimese osa puhul sai suureks mõjutajaks nimetada film noiri, siis uue osa suurim mõjutaja on režissöör Denis Villeneuve, kes teeb filmiga sama, mida ta tegi oma varasemate filmidega - kui tead, kuidas Villeneuve lähenes krimifilmidele "Vangistatus" ja "Sicarios", draamale "Vaenlases" ja "Incendies" ning ulmele "Saabumises", siis ta tegi seda jälle, aga seekord hoopis "Blade Runneri" järjes.

"Blade Runner 2049" ei kuulu tänapäevasesse kinno - see oleks justkui modernse tehnoloogia abil loodud film 70ndatest ja 80ndatest. Selle all pean silmas muidugi loo jutustamise stiili, montaaži kiirust (või pigem aeglust) ja režissööri soovi hoida iga kaadrit võimalikult kaua. Kaadrisisene montaaž ja misantstseeni loomine on tänapäevaseid suure-eelarvelisi filme arvesse võttes kaduv kunstivorm, sest seda tapab keskmiselt 2 sekundi pikkused kaadrid ja kiire montaaž.

"Blade Runner 2049" Ekraanitõmmis

See film pole publikule, kes on harjunud kiiresti seeditava unustatava meelelahutusega ja seda tõestas ka minu kinokogemus - inimesed lahkusid saalist või istusid mobiilis, sest ei suutnud keskenduda. Jah, "Blade Runner 2049" kestab pea kolm tundi, aga seda pole minu meelest palju küsitud, et publik oma tavapärasest mugavusstoonist väljuks ja prooviks jälgida ka midagi muud.

Kõikidel tegevustel lastakse algusest lõpuni viimse detailini liikuda, ilma et lõikaks kohe uuele, sest iga valitud sündmus on oluline ja rõhutab kindlaid teemasid või arendab peategelase karakterit läbi tegevuse. Omal ajal kartis esimese osa tootnud stuudio, et publik ei saa filmist aru ja seda lõigati ümber, lisati lääge lõpp ning Fordi pealelugemine, mis räägiks kõik otse välja, aga nüüd saab publik uuest filmist aru, aga keegi ei suuda süveneda, sest ühe minuti jooksul pole 100 lõiget ja igas kaadris pole plahvatusi.

Ka eriti võikad stseenid näidatakse täies brutaalsuses ära. Siinkohal pean silmas nö. lõpulahingut, mille taustal kõlab esimesele osale muusika teinud legendaarsele heliloojale Vangelis kummardust tegeva Hans Zimmeri ja Benjamin Wallfischi lugu "Sea Wall". Muusika kõlab läbi kogu filmi väga tööstuslikult, prõmmudes kaadrist kaadrisse ning muutudes ühel hetkel Vangelise viiside abil millegiks väga ülevaks.

Filmi vaevavad esimesele osale sarnased "probleemid", mida hiljem nähakse hoopis huvitava loo jutustamise tehnikana.

"Blade Runner 2049" on visuaalne, režiiline ja loo jutustamise meistriklass, mis kohandab 82. aasta filmi tänasesse päeva, ilma et muutuks kordagi modernseks kiireks ja tühjaks ulmekaks. Sündinud on tuleviku filmiklassika.

"Blade Runner 2049" on praegu Forum Cinemas kinodes.

KOMMENTEERI!

Täna kinos
Forum Cinemas