ARVUSTUS | Eeskujulik "Seltsimees laps" - sündinud on uus Eesti filmiklassika

 (6)

ARVUSTUS | Eeskujulik "Seltsimees laps" - sündinud on uus Eesti filmiklassika
"Seltsimees laps" Amrion OÜ

Eesti klassiku ja meie kullavaramusse kuuluva Leelo Tungla autobiograafilistel romaanidel "Seltsimees laps ja suured inimesed" ning "Samet ja saepuru" põhinev "Seltsimees laps" on režissöör Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, mis on ühtlasi ka EV100 filmiprogrammi avafilm. Seda arvestades on tema ja kõik asjaosalised saanud hakkama suurepärase tööga, mida võib juba praegu nimetada Eesti filmiklassikaks.

"Seltsimees laps"
Seltsimees laps
Amrion OÜ
režissöörMoonika Siimets
peaosatäitjadHelena Maria Reisner, Eva Koldits, Tambet Tuisk, Juhan Ulfsak, Maria Klenskaja, Julia Aug
Kinoveeb9
 Seltsimees laps
(2018) on IMDb

Film viib meid tagasi Nõukogude Eestisse 1950. aastal, mil eelkooliealine Leelo (Helena Maria Reisner) kolib isa Feliksi (Tambet Tuisk) ja ema Helmesega (Eva Koldits) stalinliku terroriaparaadi täistuuride taustal uude koju. Loo peategelasele Leelole ei meeldi mitte ainult see, et nad kolima peavad, vaid ka uus kodu tundub võõras. Lisaks kõigele viiakse ära ka tema koolidirektorist ema. Leelo jääb isaga üksi, kuid päris kahekesi nad siiski pole - perekond on suur ja vanavanemate juurde saab alati lohutust otsima minna. Lugu räägibki Leelost, kes üritab mõista ema lahkumise põhjuseid, samal ajal kui isa teeb kõik endast võimaliku, et end tütre nimel koos hoida ja oma naise, Leelo ema kohta midagigi teada saada.

Seotud lood:

Kui oodata filmilt mingit konkreetset sõnumit sellest, kui halb oli toonane aeg ja kuidas endised klassikaaslased sõpradele selja pööravad, siis seda siit ei leia. "Seltsimees laps" annab Nõukogude ajale hinnangu läbi lapse silmade ja selle üpriski raske ülesande on režissöör suutnud väga tabavalt täita.

Moonika Siimetsa "Seltsimees laps" Foto: Priit Grepp/Amrion OÜ

Kui enamjaolt kipuvad Eesti filmid olema väga kindlatoonilised ehk sünged nagu hiljutised "November" ja "Mehetapja/Süütu/Vari", siis Siimets näitab, kuidas luua mängleva kergusega filmi ajast, mil polnud midagi kerget. Ometi kujutatakse Leelo lapsepõlverõõme ja kaunist Eesti loodust päikesekiirtest kuldseks maalitud kaadritega. Tegu on siiski Leelo looga ja Leelo on laps, kes näeb maailma oma mätta otsast. Kõik ajaga kaasnev koledus taandub tema silmis kas mänguks ja millegiks toredaks. Seda vähemalt alguses, sest kui selgub, et ema enam niipea koju ei naase, hakkab ka Leelo süda kalestuma ja maailm tema silme ees muutuma.

Loe veel

Tekivad korduvad motiivid perekonda jälitavatest meestest mustas, kes ema ära viisid ning samal ajal puudutatakse õrnalt ka nõukogudeliku ajupesu tööd. Leelo laulab raadios kuuldud propagandalaule ning tahab, et teda seltsimeheks kutsutaks. Tema jaoks on see tore, sest ei mõista nende asjade tähendust, aga väga liigutava rolli teinud Tambet Tuisk peab isa Felixi rollis seda kõike pealt kuulma ja end vaos hoidma.

See loll, absurdne ja harukordselt painajalik paranoiline aeg tuuakse meieni läbi lapse värvikireva maailma ja vanemate kibeda pettumuse. Need kaks elementi saavad ühel hetkel kokku ja ka värvid kuhtuvad ning Leelo langeb samuti täiskasvanute ühetoonilisse vaikusesse. Leelo ja Felixi karakterid ongi filmi tugevamaid osised, nende suhe liigutab ning paneb soovima neile kõike paremat. See ei ole film, mis laseb end kinosaali unustada, sest kujutatav aeg on meil kõigil kukla taga mälestuste või räägitud lugude abil tukslemas. Me kõik näeme seda aega erinevates toonides - kes kibestunult, nostalgiliselt, vihaga või heaga.

Moonika Siimetsa "Seltsimees laps" Foto: Priit Grepp/Amrion OÜ

Nagu ütleb Lembit Peterson kehastatud vanaisa Robert õhtusöögil pärast Leelo ema ära viimist: "Kas Stalinil on lugu sellest, et Eesti rahvas murega otsa lõppeb? Tuleb süüa, juua ja rõõmu tunda, et hing sees." Seda silmas pidades möödubki film nagu imetore kurblaul ajast, mida mingil määral ka igatseme, sest paljud lähedased jäid sinna maha, kuid samal ajal ei taha sellele enam mõeldagi, veel vähem filmi vahendusel meenutada. "Seltsimees laps" väärib aga vaatamist küll.

"Seltsimees laps" näitab, et Moonika Siimets oskab mitte ainult olemasolevat materjali ekraniseerida, vaid lisab loosse ka oma sära ja nägemuse, mis väljendub suurepäraselt valitud näitlejates, huvitavalt arenevas loos ning muidugi ka režiis. Filmimeeskond ei pidanud haldama mitte ainult ajastukohase olustiku tabamist, vaid ka Eesti filmiajaloo suurima bluescreeni abil 1950. aasta Tallinna Raekoja platsi võtteid. Ajakohastati veel nii Estonia tearit kui ka Sõpruse kino.

Lisaks toodi Frost FX eriefektide meistrite abil Võru rongijaam Valka, mis tähendab, et näiteks Valga rongijaam tuli muuta 3D-mudeliks. Terve film on efekte täis, aga neid on kasutatud kohtades, kus neid ei pane tähele, sest tegevustik tõmbab tähelepanu endale. Öeldakse, et parim efekt on nähtamatu efekt, aga see kehtib enamjaolt siis kui efekt on vilets. Siin võivad efektid olla nähtamatud, aga siiski paneb igaüks tähele, et mõned kohad ei näe enam niimoodi välja.

Moonika Siimetsa "Seltsimees laps" Foto: Priit Grepp/Amrion OÜ

Filmi tõeline efekt on aga Leelot kehastav Helena Maria Reisner, kes saab keerulises olukorras lapse rolliga mitte ainult hästi hakkama, vaid mõjub nagu päris inimene päris ajas. Kui teiste puhul on tegu tuntud näitlejatega, kellelt juba teame, mida oodata, siis Reisneris on usutav loomulikkus näitleja ja režissööri koostöö tulemusel niivõrd hästi välja toodud, et iga tema lause, uitav pilk või naerupahvak väljendab süütut hinge süüdistusi täis ajal väga mõjuvalt - tema nukrus muutub sujuvalt ka saalis istujate nukruseks. Ta mõjub nagu tõeline filmitäht, kes peaks osalema veel taolistes dramaatilistes rollides.

Kui Moonika Siimets näitas juba lühifilmidega "Roosa kampsun" ja "Viimane Romeo", et tal on imetabane oskus näha soojust ja huumorit ebatavalistes ja isegi kurbades olukordades ning tuua klišeelistes tegelastes välja uusi nüansse, siis õnneks on kõik see üle kandunud ka tema esimesse täispikka filmi ja enamgi veel - film on mõeldud igas vanuses vaatajatele. See paneb nutma, naerma, kaasa mõtlema ja eelkõige näitab, et valgus on alati olemas ka kõige pimedamatel aegadel. Seda nii otseses kujutatavat ajastut puudutavas mõttes kui ka kaudselt Eesti filmi süngust silmas pidades.

"Seltsimees laps" alustab Eesti kinodes 23. märtsist.

KOMMENTEERI!