ARVUSTUS | "Mina, Tonya" - minutiks armastatuim, aastateks vihatuim


ARVUSTUS | "Mina, Tonya" - minutiks armastatuim, aastateks vihatuim
Margot Robbie kandideerib Tonya Hardingu rolli eest parima naispeaosa Oscarile.Forum Cinemas AS

Hiljuti Eesti kinodesse jõudnud film USA 1990ndate ühest paremast iluuisutajast Tonya Hardingust on tempokas ja kirglik, näitlejatööd on suurepärased. Küll aga tekitab küsimusi “intsidendi” kujutamine - kas Tonya ikkagi on nii süütu, kui film läbi musta huumori prisma väidab?

"Mina, Tonya"
I, Tonya
LuckyChap Entertainment, Clubhouse Pictures, AI Film
režissöörCraig Gillespie
peaosatäitjadMargot Robbie, Sebastian Stan, Allison Janney, Caitlin Carver, Bobby Cannavale, Mckenna Grace, Bojana Novakovic, Julianne Nicholson
Kinoveeb8
 I, Tonya
(2017) on IMDb

“Intsidendiks” on siis mõistagi 1994. aasta Lillehammeri olümpiamängude eelne aeg, mil pärast treeningut rünnati metallkangiga Hardingi suurimat konkurenti Nancy Kerrigani. Tema põlv sai küll viga, aga mitte nii tugevalt, et Kerrigan oleks pidanud olümpiamängudest eemale jääma. Ta võitis seal lausa hõbemedali.

Viletsates oludes, nö white trashi keskel üles kasvanud Hardingu suureks läbimurdeks oli 1991. aasta USA meistrivõistlustel sooritatud kolmekordne axel. Ta oli esimene ameeriklanna, kes sellega hakkama sai (enne teda vaid jaapanlanna Midori Ito), tehnika eest polnud samuti ükski naine enne teda saanud hindeks 6,0, mis on iluuisutamises kõrgeim skoor. Samal aastal kordas Harding kolmekordset axelit ka maailmameistrivõistlustel, konkurent Kerrigan selle hüppega aga hakkama ei saanudki…

Tugeva tahtejõuga tippu

Hardingu tahtejõud on erakordne, ta on väga kirglik ja igati sümpaatne oma vigadega. Tahes-tahtmata tekitab sümpaatiat naine, kes pole just kuldlusikas suus sündinud, on talunud nii oma kalgi ema mõnitusi ja füüsilist vägivalda ning ka abikaasalt kõvasti kolki saanud. Nancy Kerrigan on nö. printsess - kaunitar, kes käitub nii nagu ühele ameeriklannale kohane. Liugleb ja hõljub jääl, liigutused nõtked ja graatsilised. Harding seevastu värvib küüned potisiniseks, laseb hallis kõlada ZZ Topil ning asub tegema hüppeid, millega naised enne polnud hakkama saanud (ka hiljem on vaid kaks ameeriklannat kolmekordse axeliga maha saanud).

Seotud lood:

Filmis teevad suurepärased rollid Hardingut kehastanud Margot Robbie ja tema psühhopaadist ema erakordse külmusega kujutanud Allison Janney. Mõlemad kandideerivad oma rolli eest ka Oscarile. Janneyl on vast võimalused suuremadki, Robbie peab tänavu võistlema teiste seas ka Meryl Streepiga ("Salajased paberid") ning Frances McDormandiga ("Kolm reklaamtahvlit linna servas").

Allison Janney kandideerib LaVona Goldeni rolli eest parima naisnõrvalosa eest Oscarile. Forum Cinemas AS

Kohe filmi alguses ropu tiraadiga maha saanud Janneyt vaadates ei tekkinud kordagi tunnet, et sellist “ema” pole olemas, ta mängis nii usutavalt, et vaadates meenusid ühe õppejõu sõnad lastekaitseloengutest: see, kui naine sünnib naisena, ei tähenda, et ta sobib emaks. “Tonya uisutab paremini, kui teda enne välja vihastada”, kõlab ema põhjendus, mis tegelikult pole kuigi usutav. See on ikkagi enda frustratsiooni väljaelamine ja muud midagi.

Hardingu vägivaldset abikaasat mängiv Sebastian Stan on tõeline äpust madala enesehinnanguga naisepeksja ning olulist rolli “intsidendis” mängib ka Hardingu ihukaitsja, rumal meesisik Shawn Eckharti kehastuses. Üks halenaljakam kui teine, kuigi stseenid, kus abikaasa Hardingule halastamatult kolki annab iga väiksema “ärritava asjaolu” peale, on muidugi kõike muud kui koomilised.

Film on väga soe ja kaasatundev Hardingu osas ja nii see peabki olema, kuid samas oleks võinud “intsidendi” kujutamisel mitte kasutada ühe ebausaldusväärse inimese (Hardingu vägivaldne eksmees) versus teise ebausaldusväärse inimese (Harding ise) sõnade vastandamist.

Vastandpooleks oleks pigem võinud olla uurijate versioon juhtunust. Film kujutab Hardingut ikka ilmselgelt liiga süütuna. (Noorel) filmivaatajal, kes 24 aastat tagasi juhtunust midagi ei tea, võib hõlpsasti tekkida filmi lõppedes küsimus, miks mõistis kohus ilmsüütule kangelannale 3-aastase tingimisi karistuse, kopsaka rahatrahvi ning igavese uisutamise keelu. Kuigi jah, eks Hardingu juhtumini puhul on ka üpris keeruline täpset ajaloolist tõde välja selgitada ning pigem võiks režissöörile ette heita hoopis inimeste eraelulise traagika naljaks pööramist. Ja nalja tõesti sai!

Sebastian Stan ja Margot Robbie Forum Cinemas AS

Ohtralt kirge ja päris elu

Loe veel

Kui “intsidendile lähenemise nurk” kõrvale jätta, on tegemist suurepäraste näitlejatööde ja igati hea filmiga, kus on ohtralt kirge ja nö. päris elu. Palju ka toonast popmuusikat Cliff Richardi “Devil Womanist” kuni Laura Branigani “Gloriani”. Uisutamiskaadrid on vaimustavad ja Hardingu suhtes imetlust tekitavad. Mõistagi meeldis film ka Tonya Hardingule endale, esilinastuse punasel vaibal poseeris ta kaelakuti peaosalise Margot Robbie’ga ning kiitis filmi väga (ebaoluline vahemärkus: osatäitjal ja “päris-Hardingul” on üpriski suur kasvuvahe - Harding on vaid 155 cm ja Robbie 168 cm pikk).

Nancy Kerrigan on öelnud, et filmi ta näinud ei ole ning ei kavatse seda ka kunagi vaadata. Tõsi, ega tal midagi suurt vaadata olegi, teda on näha kokku vaid kümmekond sekundit, kui ta pärast rünnakut ahastavalt hüüab: “why me?!”. Stseenile järgneb filmi musta huumorit hästi iseloomustav terav torge Hardingult: “Kerrigan sai vaid korra peksa ja kogu maailm nuttis koos temaga, mina sain peksa kogu aeg!”

Film näitab Hardingut inimesena, kes mingit kaastunnet ei taha ja rühib alati, kui mülkasse kukub, edasi. Jääb üle vaid imetleda, kuidas ta 80ndate lõpus läks jääle iseendana rokkmuusika saatel rokkima, ega üritanudki oma üsna jõulise kehaehitusega ja mässumeelse loomusega olla lumel liuglev satsides printsess. Tema tugevus oli muus ning filmis aegluubis näidatud SEE hüpe teeb igale spordivõhikule kolmekordse axeli nüanssideni selgeks nii, et kananahk tuleb ihule. Kaunis!

"Mina, Tonya" on praegu Forum Cinemas kinodes.

KOMMENTEERI!