ARVUSTUS | "Panga" teine episood tõestas, et see on üks omapärasemaid Eestis toodetud seriaale

 (9)
ARVUSTUS | "Panga" teine episood tõestas, et see on üks omapärasemaid Eestis toodetud seriaale
"Pank"Ekraanitõmmis

Eesti kõige kallim teleseriaal "Pank" on jätkuvalt stiilne, steriilne, kaootiline, kujundeid ja sümboleid täis etüüdide jada, mis tervikuna meenutab pigem videokunsti kui draamaseriaali. Rainer Sarneti lavastatud teine episood pani paika selle, mida paljud mõistsid ilmselt juba esimese osa ajal - sellest ei saa rahvahitti, mida tulevikus heldimusega tsiteeritakse, sest on lihtsalt liiga nišitoode, mis meeldib ainult väiksele osale publikust. Ühtlasi selgus ka tõde seriaali loomuse kohta - vahel polegi selget mõtet, süžeed ja peategelast vaja, et midagi nautida, sest "Pank" on igati nauditav.

"Panga" karakteripõhised montaažiepisoodid, nihestunud reaalsustajust sündinud vaiksed hetked, juba korduvaks muutunud tantsu - ja peostseenid, tegelaste külmad pilgud, vihjetasandil esitatud kujundid ja selgemast selgemad metafoorid elust ja surmast on kõik väga huvitavalt esitatud. Lausa nii huvitavalt, et sari mõjub kohati lausa hüpnootiliselt. Jah, süžee on ikka nõrk ja seda ei jagu 52 minuti peale, mistõttu täidetakse tühimikke vaimustava lavastuse abil valminud karaktereid arendavate stseenidega, mis on täis ülekasutatud sümboleid ja kujundeid, aga neid kasutatakse, sest neist saab igaüks aru.

Pean silmas siis Evelin Võigemasti stseene peeglisse vaatamisega ja rindade pigistamist, tema üks meigitud silm ja muidugi viide Jaan Toomiku skandaalsele "sitt purgis" installatsioonile. Seriaalitegijad või siis tuntud kunstifilmide režissöör Rainer Sarnet mõistab hästi eneseirooniat, sest miks muidu nägime Toomiku kunstiteosele kaudselt vihjatud ja viivuks ekraanile jõudnud stseeni sellest kurikuulsast purgist. Ma nii kaugele ei läheks, et nimetaksin "Panka" samamoodi sitaks purgis, kuigi paljud kriitikud just sellist muljet seriaalist jätta tahavadki. Kaugel sellest. "Pank" on kvaliteetseriaal, mis ei peagi kõigile meeldima, aga öelda, et see on raharaiskamine, samal ajal kui Eesti telekanalites jooksevad niivõrd kehvad seriaalid, mida ei kannata üldse vaadata, on ilmselge liialdus.

Seotud lood:

Teine episood oli aga juba mainitud põhjustel niivõrd paeluv, et peategelane Toomas kadus täiesti ära. Alles poole episoodi peal tuletas seriaal meelde, et ka tema on olemas ja peaks meid läbi panganduse maailma juhatama. "Panga" mõte oleks nagu rääkida Eesti panganduse ajaloost turbulentsetel 90ndatel, aga sellele keskendutakse üllatavalt vähe, sest põhirõhk on siiski inimestel, keda õgib liberaalse majandusmudeli saabumine ja oma hinge ohverdamine mammona eesmärkide teenimisel.

"Panga" teine episood on aga väga selgelt struktureeritud: 20 minutit selgitavat juttu pangandusest, 20 minutit ebaselgelt kokku traageldatud stseene tegelaste seltsis, kus näeme, millised on nad väljaspool tööd ning siis veel 10 minutit süžee lõpetamiseks, kuhu lisati veel ka karakteripõhiseid montaažiepisoode, et näidata, kus tegelased suure sündmuse järel paiknevad, mida tunnevad ja mõtlevad.

Kui ülejäänud episood on liikuv ja energiline, siis tekib küsimus, miks lavastatakse Nordpanga tegevusi selgitavaid stseene niivõrd staatiliselt - seltskond istub kohvikulaua taga ning nad laovad dialoogi vahendusel üksteisele ekspositsiooni täis lauseid, mis puudutab muidugi episoodi põhiteemat ehk Nordpanga tuleviku jaoks olulise pöörde lahendamine. Seda oleks saanud teha liikuvamalt ning see oleks episoodi üldise tempoga paremini kokku läinud. Aga samas mõistan, miks see nii on. Nii oli kõige lihtsam vaatajale vajalik info ette laduda, et ülejäänud 20 minutit sellega mitte tegeleda.

Loe veel

Seriaali parimad hetked tulenevad siiski tegelaste vahelistest momentidest - uue töötaja saabumine, tema kui naise positsiooni kinnistamine, suhtlus kolleegidega, Mari Abeli tegelaskuju ootamatult välja tulnud haigus ja sellest tulenenud vabanemisehetk, mis lubab tal olla lõpuks see, kes kogu aeg olla tahtnud, enne kui vältimatu surmatants ta jalust niidab. Panga töötatajate suvepäevade episood on ainus hetk, mis peategelast Toomast natukenegi rakendab, talle värvi annab ja peategelasena kujutab. Muidu on ta endiselt antipaatne ja passiivne kuju, kelle puudumist ei pane isegi tähele, sest kõik teised tegelased arenevad kuskile. Tema seda ei tee.

Teise episoodi vaieldamatult parim osa on kindlasti Nordpangas osalust himustav Eestisse saabunud jõukas härra Hamilton, kelle nimi paistis vihjavat ekspeaminister Mart Laari suurele eeskujule, majandusteadlasele Milton Friedmanile. Ta ei ütle episoodi jooksul ühtegi teist inglisekeelset sõna peale ühe, milleks on no, kuid tema välimus, olek ja mõju teistele tegelastele on ilmselge.

Hamiltonist saab ka omaette kujund, kui ta musta seeliku selga paneb ja kummaliselt tantsima hakkab. See omakorda muutub kiiresti väga tähenduslikuks, kui tants seotakse kokku surma ja matusega. Tantsust saab surmatants. See vaimustav hetk on põhjus, miks peaks "Panga" vaatamisega kindlasti jätkama, sest selliseid joovastavalt stiilseid lahendusi tegelasi mõjutavate sündmuste kujutamisel võib tulla veel ja veel.

"Pank" ajab jätkuvalt publikut kahte leeri ja teine osa näitas taaskord, et kui meeldib, siis meeldib ja kui ei meeldi, siis pole midagi teha.

KOMMENTEERI!