ARVUSTUS | Taani põnevik "Süüdlane" on üks tänavuse filmiaasta suuremaid üllatajaid


ARVUSTUS | Taani põnevik "Süüdlane" on üks tänavuse filmiaasta suuremaid üllatajaid
"Süüdlane"Estinfilm

Kui keegi veel kunagi viriseb, et tal pole hea filmi tegemiseks piisavalt raha, näidake ette "Süüdlane" ("Den skyldige") ja paluge selgitust. See Taani krimi-thriller on liialdamata üks filmiajaloo õnnestunumaid üheruumipõnevikke, eriti arvestades et tegemist on režissööri esimese täispika mängufilmiga.

"Süüdlane"
Den skyldige
Nordisk Film Spring, New Danish Screen
režissöörGustav Möller
peaosatäitjadJakob Cedergren, Jessica Dinnage, Omar Shargawi
Kinoveeb8
 The Guilty
(2018) on IMDb

Loo keskmes on problemaatilise minevikuga politseinik Asger (rollis võrratu Jakob Cedergren, kes näeb muide mõne nurga alt välja nagu Mart Poom), kes on ajutiselt sunnitud hädaabikeskuse dispetšerina töötama. Ühel õhtul napid minutid enne vahetuse lõppu helistab hädaabinumbrile segaduses ja hirmul naine, kes paistab olevat röövitud. Kõnele vastab Asger, kes võtab südameasjaks juhtum lahendada ja naine päästa.

"Süüdlane" Estinfilm
Seotud lood:

Pealtnäha lihtsakoelisest kontseptsioonist, mis mõne teise tegija käe all kergesti läbi võinuks kukkuda, pigistatakse siin välja absoluutne maksimum. Kui tihtilugu kasutatakse ühe ruumi formaati või mõnd muud sarnast võtet (näiteks "leitud videomaterjali" stiili) vaid selleks, et piiratud eelarvega toime tulla, siis "Süüdlane" sellist tunnet ei tekita. Valitud on lähenemine, mis sobib antud loo jutustamiseks perfektselt – samal ajal rullub lahti nii juhtum kui dispetšeri hingeelu.

Tänu Gustav Mölleri raudkindlale režiile ning Emil Nygaard Albertseni ja Mölleri stsenaariumile ei kaota nappide ressursside kiuste üles võetud linateos hetkekski fookust. Kui filmi esimeses pooles võib veel kahelda, kas tegevustik täispika filmi välja veab, siis õigepea saab selgeks, et tugev stsenaarium (ja Cedergreni veatu näitlejatöö!) suudab põnevaks muuta iga olukorra. Kes oleks iial võinud arvata, et üht meest kontoris istumas ja telefoniga rääkimas näha võib nõnda närvesööv olla? Filmi kestus, napp 85 minutit, tagab sündmustiku tiheduse – vaataja tähelepanul ei lasta kordagi hajuda.

"Süüdlane" Estinfilm

Nagu korralikus krimkas ikka, jagub "Süüdlasessegi" pöördeid ja üllatusmomente, kuid ükski neist ei ürita iga hinna eest vaatajal vaipa alt tõmmata – pigem teeb asja põnevaks see, kuidas peategelane sündmustele teispool telefonitoru reageerib. Just Asgeri emotsionaalsus, mis kusjuures muidu nii tõsisesse filmi ka näpuotsatäie huumorit lisab, muudab loo tõeliselt kütkestavaks. Filmi on peidetud ka ühiskonnakriitikat ja mõtteainet, kuid sellest ei saa süžee keerdkäike reetmata pikemalt rääkida.

"Süüdlane", tõeline täistabamus Skandinaavia kinokunstist, on üks tänavuse filmiaasta suuremaid üllatajaid, isegi kui "suurust" on tegelikult hulga vähem kui konkurentidel. Ehkki ma pole veel veendunud, kui kauaks see 85-minutine primitiivne (vormis, ent mitte sisus!) teos meelde jääb, on kindel see, et "Süüdlane" haarab kaasa, tõstab pulssi, toob hetkiti kananaha ihule, paneb ahhetama. Ning kindel on ka see, et selle sügise suurim kaotaja on iga filmifanaatik, kes "Süüdlast" kinno vaatama ei lähe.

"Süüdlast" saab näha kinos Artis.

KOMMENTEERI!