Ka seekord nägi HÕFFi kõige põnevamaid pärle festivali teisel päeval


Ka seekord nägi HÕFFi kõige põnevamaid pärle festivali teisel päeval
"Victor Crowley"HÕFF

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival (HÕFF) on küll selleks korraks läbi, aga see ei tähenda, et festivalimuljeid enam ei ilmu. Üheks neist on filmikriitik Ralf Sauteri ülevaade festivali tähtsaimast ajast, milleks on muidugi teine päev, mil sai näha kõige rohkem filme. Ülejäänud muljed leiate meie festivaliblogist.

Mul oli suurejooneline plaan ärgata laupäeva hommikul kell 9, teha Haapsalus üks tunniajane lõõgastav jalutuskäik ning seejärel suunduda Kultuurikeskusesse, et osa võtta iga-aastasest HÕFFi viktoriinist, kuid paraku tegin luugid lahti täpselt kell 12, kui viktoriin oli just algamas. Seetõttu jõudsin oodatud mälumängule alles siis, kui oli juba neljas voor algamas. Meie tiim "Kfc" jäi neljandaks, mis iseenesest polnud kohutav tulemus. Pärast viktoriini oli loomulikult aeg vaadata filme. HÕFFil näeb kõige põnevamaid pärle alati laupäeviti, mistõttu oli tänavu võimalik osta pass ainult laupäevaks.

Esimeseks filmiks valisin 13:30 algava "Varjude oru", rahuliku draama Norrast, mille keskmes depressiivse emaga elav noor poiss, kes kahtlustab, et lähedal metsas võib luusida libahunt. Kartustele vaatamata otsustab ta moosisaia seljakotti visata ning metsa ekslema minna, kui ära jookseb tema koer. Maria Reinup mainis enne filmi algust, et võib tekkida võrdlusmoment Maurice Sendaki lasteraamatuga "Kus elavad metsakollid". Maagilisi olendeid "Varjude orus" siiski pole. Pigem seostub film Sendaki raamatuga seetõttu, et lugu pakub sissevaadet ainult poisi hingeellu. Ema ja teised tegelased on väga kõrvalised. Mulle "Varjude oru" rahulik tempo, perspektiiv ja melanhoolne toon meeldisid. Ega loos õudseid maagilisi olendeid polegi, kõigest laps, kes tunneb segadust ja üritab mõista ümbritsevat maailma, mis näib olevat täis ohte. Tundsin pärast filmi lõppu, et sellest võib kujuneda mu isiklik lemmik tänavuselt HÕFFilt. Hetkiti tundus, et see sobiks parem noortekeskse Just Filmi valikusse, mitte HÕFFile. Lummav väike draama, aga judinaid see esile ei kutsunud.

Seotud lood:

Järgmine film, Deborah Haywoodi režiidebüüt "Nõelapadi", tekitas tõtt-öelda sama tunde, sest peategelasteks pahatahtlike koolikaaslastega sõbrunev teismeline tüdruk Iona ja tema üksildane ekstsentriline ema. Kindlasti üks temaatiliselt huvitavamaid ja olulisemaid, aga ka nukramaid filme tänavuses programmis. Olin Haywoodi morbiidset draamat juba varem näinud, mistõttu läksin kuulama ainult küsimuste-vastuste ringi seansi lõpus. Haywood oli isiklikult kohal ja tunnistas, et filmi inspireerisid isiklikud kogemused koolikiusamisega. Filmist paistis välja, et režissöör mõistab teemat väga hästi ja tegelaste probleemid on talle lähedased. Lisaks kaalukale loole osutus "Nõelapadja" puhul meeldejäävaks muinasjutuline pildikeel. Iona ning ta ema ühine kodu pakatab omapärastest dekoratsioonidest ning kostüümid on valdavalt valget-roosat värvi, mis muudab õhustiku õrnaks ja kerglaseks. Süžees, mis mulle meenutas kangesti 70ndate filmi "Carrie", on seevastu palju raskust. Maria Reinup muuhulgas mainis, et Haywood on esimene naisrežissöör, kes HÕFFist külalisena osa võtab.

Päev jätkus tõsiste filmide lainel "Hagazussaga". Kui paljud kutsusid "Varjude orgu" ebameeldivalt aeglaseks, siis minu kannatuse pani proovile hoopis see sümbolistlik folk-õudusfilm, mis kokkuvõttes tundus kui üksluisem ja sisutühjem versioon Robert Eggersi suurepärasest õudukast "The Witch". Ehkki pildikeel on "Hagazussas" sorav ja põnevalt kujundiline, jäi puudu hirmsatest ja ilusatest hetkedest, mida sisututvustus lubas, ent mind väga huvitab, milliste šedöövritega režissöör Lukas Feigelfeld võib edaspidi üllatada.

Kell 22:15 suundusin vaatama ainult sõgedamatele friikidele mõeldud teost "Lihapallimasin 2: Kodoku", olles kaootiliste Jaapani splätterfilmide fänn. Tegemist nimelt järjega enam kui kümne aasta tagusele kultusfilmile "Lihapallimasin", millest kujunenud omas kategoorias ("küberpunk-splätter") üks silmapaistavamaid teoseid. Järje režissööriks Yoshihiro Nishimura, kes töötas esimese osa eriefektide ja grimmi kallal. Lootsin vaid, et näeb kõvasti verd ja bio-mehaanilisi monstrumeid, mistõttu tuli mulle üllatusena, et "Lihapallimasin 2" lugugi ei ole kõige kehvem. Filmi keskmes on nimelt läbipõlenud keskealine võlanõudja, kes saab teada, et on suremas vähki. Korraga saab tema linnast lahingutander, kui tuhanded parasiidid ründavad linnaelanikke, muutes nad perversseteks inimese-roboti hübriidideks. Sama juhtub ka sümpaatse peategelasega, ent ta haiguse tõttu ei saavuta parasiit tema üle kontrolli, mistõttu saab mees ise oma uut robustset mehaanilist keha juhtida. Ülejäänud film kujutab tema kaklusi teiste inim-robotitega, mille käigus pritsib kümnete liitrite jagu võltsverd. Väga absurdne ja hullumeelne film täis meeleolukat actionit, mis suudab vaheldumisi naerutada ja jahmatada.

Loe veel

Südaööl algavat "Victor Crowleyt" olin juba samuti näinud, aga otsustasin seda uuesti vaadata, sest teadsin, et HÕFFi publik võtab verise slasher-komöödia hästi vastu ja teine vaatamiskogemus mõjub tänu sellele lõbusamalt. Tõepoolest, neljas jagu Adam Greeni mainekas "Kirve" seerias ei jätnud vaatajaid külmaks - tuli ette kõvasti aplodeerimist ja naerupahvakuid. Suurepärane teos, millega päeva lõpetada. Adam Greenile tuleb au anda, et tal õnnestus "Kirve" filmidega luua uus slasher-žanri ikoon Victor Crowley näol. Crowley on omandanud õudusžanri fännide seas suure tuntuse ning "Victor Crowley" viimane stseen annab põhjust arvata, et kohtume temaga edaspidigi.

KOMMENTEERI!