Kas teadsid, kuidas sündis esimese "King Kongi" filmi idee?


Kas teadsid, kuidas sündis esimese "King Kongi" filmi idee?
"Kong: Pealuu saar"Ekraanitõmmis

Hollywoodi üks kuulsamatest koletisfilmidest on kahtlemata „King Kong“. Haarav lugu, mis räägib inimkonna püüdest valitseda loodust ja jutustab südamlikult Ann Darrowi ja võimsa Kongi armastusest, vaimustab filmiinimesi tänaseni.

Alles eelmisel aastal jõudis hämmastavast ahvist kinolinale uus film "Kong: Pealuu saar" ("Kong: Skull Island"). Ja seega tundub olevat sobiv hetk jutustada üks teine lugu, sedapuhku seiklusfantaasia taga olevast avastustest reaalses elus.

Algupärase 1933. aasta "King Kongi" tegelase, režissöör Carl Denhami vägevad avastused ja tema saatuslik reis Kongi sünnisaarele said inspiratsiooni reaalsetest ekspeditsioonidest. Ja kui see olnuks produtsentide teha, saanuks "King Kongist" hoopis dokumentaalfilm. Või vähemalt dokumentaalfilm nende arusaama kohaselt.

Kui The Hollywood Reporter palus autor Ray Mortonil kirjeldada esimese "King Kongi" filmi kaasrežissööri, produtsenti ja loo autorit Merian C. Cooperit, ütles ta: „Merian oli seikleja, väga värvikas mees. Ta oli sõjakangelane. Teda tulistati nii Esimeses maailmasõjas kui ka Nõukogude-Poola sõjas. Ta põgenes sõjavangide laagrist. Tal oli hämmastav elulugu.“

Cooperi armastus filmikaamera vastu sai alguse reiside jäädvustamisest, kus ta käis koos oma partneri ja filmi teise režissööri Ernest Schoedsackiga. Tundes ennast meelelahutusäris loomupäraselt, võttis tandem oma videokogu ja lõi nendest süžeesid, mida hakati nimetama „looduslikeks draamadeks“.

Seotud lood:

Taolistel loodusdraamadel oli teatav dokumentaalfilmidele omane element, aga Cooper oli meelelahutaja ja oma aja mees. Morton kireldas teda paremini: „19. sajandil võinuks teda pidada looduse säilitajaks: ta otsis metsast loomi, lasid nad maha, tegi topisteks ja viis lõpuks muuseumi, sest ta tundis nende pärast muret. Ta oli seda tüüpi mees“.

Loodusdraamad panid ta otsima suuremaid ja paremaid asju, mida ekraanil näidata. Ta tundis huvi inimeste karvaste eelkäijate kohta, ja tahtis nad ekraanile tuua. Aga sellegipolest sai "King Kongi" käsikiri inspiratsiooni hoopis draakonitest: Komodo draakonitest ehk Komodo varaanidest.

Tema sõber William Douglas Burden oli külastanud Indoneesias asuvat Komodo saart, üritades olla esimene mittekohalik, kes näeb ja loodetavasti püüab ühe neist roomajatest kinni. Burden oli Cooperi jaoks kahtlemata konkurent. Ta oli karakter otsekui filmist: Burden ise oleks võinud olla täht.

Artikkel ajakirjas Inverse maalib temast ilusa pildi, kirjeldades teda kui klassikaliselt nägusat noormeest: laia lauba, intensiivse pilgu, terava lõuajoone, täiuslike lokkidega ja äärmise himuga seikluste järele, nagu seda oli ka Cooper. Ta eelistas metsikut loodust ja lopsakat džunglit külluslikule eluviisile, millest tal rikkuse keskel üles kasvades küllalt sai.

Ta oli jahikütt. Tema toonasest saagist kirjutati järelhüüdes 1978. aastal. Ajakiri Inverse tsiteerib seda erakordsena: „Komodo draakonid olid ehk kurjemadki kui neist räägitavates jutustustes, olles erilise dinosaurustele omase struktuuriga ja „võimelised ühel istungil nahka pistma terve pühvli“. Artiklis hinnatakse ka nende suurust ja kaalu: „umbes 10 jalga pikk (kolm meetrit) ja 350 naela raske (ca 160 kilogrammi)“.

Just siin sai alguse lugu Kongist. Koletised olid olemas, ootamas jäädvustamist. Inimelement oli sellega paigas: Cooperit võib näha kui Carl Denhami ja Burdenit tõenäoliselt kui kangelast Jack Driscolli. Aga kuidas on Ann Darrowga, vapustava näitlejaga, kelle otsustab tema enda teadmata kosida hiiglaslik gorilla?

Tõenäoliselt sai tema tegelaskuju inspiratsiooni Catherine White Burdenist, kes reisis Komodole koos oma abikaasaga ja sattus ootamatult sündmuste keskele. Ta ei olnud mingi tavaline karjuv kuninganna nagu esimeses "King Kongis" Ann Darrwo'd kehastanud Fay Wray, aga ta ei olnud ka piisavalt jäme ega ka valmis selleks, mis juhutma hakkas.

Varaanid Komodo saarel olid jõud, millega tuli arvestada, ja paarike oli oma silmaga näinud, kuidas nad nätsutasid ja järasid läbi tugevate puuride, kuhu nad proovisid neid panna. Ootamatult sattus Catherine ühe varaaniga vastamisi ja kui keegi ei oleks tulnud olendit ära ajama, oleks härra Burden ehk pidanud koju sõitma mitte oma abikaasa, vaid kirstuga.

Loe veel

Cooper lõi selle metsiku looduse saaga rõhuasetusega „metsikul“. Varaanide kaasavõtmise kõrval kogus Burdeni tiim tuhandeid näidiseid, rebides nad lahti saare ökosüsteemist, sh loomi, linde ja putukaid. Varaanidest said hiljem Bronxi loomaaias populaarne atraktsioon, nii nagu see oli ka Kongiga, kes aheldati, et teda maailma meediale esitleda.

Kuigi „kaheksandal maailma imel“ oli Empire State'i katuselt alla sadades eepiline surm, surid draakonid ehk varaanid tegelikult eksponaatidena. Ja taksidermisti abiga tagati, et neid saaks ka pärast surma imetleda.

Üheskoos nendega oli väljanäitusel ka gorilla topis. Oma välimuselt sama eksootilise välimusega kui Komodo ise. Ray Morton kirjeldas seda väljaandele The Hollywood Reporter, öeldes, et „gorillad olid tol ajal… ehk tänaselgi päeval natukene müütilised olendid“.

„Esimesed Lääne inimesed nägid gorillat 20. sajandi algul või 19. sajandi lõpul. Seega inimesed ei teadnud, mida neist oodata. See on oluline, sest Cooper teadis, et ta võis neist teha ükskõik kelle iganes ta vaid soovis,“ ütles ta.

Mis puudutab Cooperit, siis tal oli loodusdraama jaoks kõik olemas: sellest pidi saama gorilla ja draakoni vaheline lahing. Aga siis juhtus midagi, mis sellele plaanile kriipsu peale tõmbas: majanduskriis tuntud kui suur depressioon 1920ndate lõpul - 1930ndate algul.

Investorid ei olnud enam nõus oma raha džungliseikluse alla matma ja nii hakkas Cooper tegelema teiste projektidega. Ta jõudis oma andega filmiproduktsioonifirmasse RKO, kus tema tähelepanu pälvis dinosaurusefilm "Creation".

Ettevõtte eesmärk oli luua seikluslugu, kus tänapäeva inimesed kohtusid ühel saarel eelajalooliste ohtudega. See idee oli Cooperi omaga üsna sarnane. Ainult animaator Willis O'Brien otsustas loodusesse elu sisse puhuda, kasutades stop-motionit ehk animatsiooniliiki, kus vähehaaval liigutatakse objekte pildistatud kaadrite vahel, et luua liikumise efekti.

"Creationit" ei loodudki kunagi, aga "King Kong" tuli ja vallutas maailma: sellest sai väljapaistev film mitte ainult oma hämmastava temaatika poolest, vaid ka stop-motioni teerajaja.

Cooperil ei õnnestunud iial luua filmi, mida ta algselt oma peas ette kujutas. Aga kui oleks läinud nii nagu ta soovis, ei oleks vaatajad saanud iial nautida tohutu ahvi märatsemist keset Suurt Õuna. Kui lõpetada "King Kongi" kuulsa lõpurepliigiga, „oli see ilu, mis koletise tappis“ .

King Kongi näeme järgmisena 2020. aasta filmis "Godzilla vs. Kong", milles Kong võitleb 2014. aasta "Godzillla" ja järgmisel aastal linastuva "Godzilla: King of the Monsters" staariga.

Allikas: The Vintage News

KOMMENTEERI!