Narkolaksud Hollywoodi moodi | Kuidas seda filmides tehakse ja miks see tundub nii ehtne


Narkolaksud Hollywoodi moodi | Kuidas seda filmides tehakse ja miks see tundub nii ehtne
"Pulp Fiction"Kuvatõmmis

Filmides kasutatakse palju narkootikume, kuid loomulikult mitte reaalseid aineid, vaid need on ikka läbinisti võltsid. Kes on need inimesed, kelle põhitöö alla kuulub ülesanne luua kanepiplärusid ja kokaiini?

Kujuta ette oranžidega päikeseprillidega Johnny Deppi, kes tõmbab mõnuga suitsu ja räägib autos olevate inimestega. Või Al Pacinot filmis “Arminägu” (“Scarface”), kes istub kuninglikul nahktoolil ja tõmbab kokaiini ninna. Või Chrisitane F’i, kes väänleb voodis ja kakleb oma poiss-sõbraga heroiini üle. Olenemata sellest, kas need tegelaskujud sümboliseerivad inimesi allakäiguspiraalil või käivad narkotikuumid lihtsalt filmi juurde loomaks teatavat meeleolu, on tavaliselt taolised stseenid hästi tehtud.

Loomulikult ei kasuta keegi võtteplatsil filmimise ajal päris narkootikume. Selle jaoks on spetsiaalne inimene, kes tegeleb filmi jaoks võltsnarkootikumide loomisega. Seesugune inimene teeb koostööd näitlejatega, disaineritega ja režissööriga leidmaks parima ning kõige realistlikuma lahenduse. Tegelikult tegelevad sellised inimesed lisaks narkootikumidele ka muuga nagu toit, raamatud, raha jne. Oluline on see, et kui näitleja filmis midagi kasutab, siis peaks see võimalikult tõeline välja nägema.

Näiteks on üheks selliseks tüübiks Sean Mannion, kes töötab Los Angeleses. Mannion on seda tööd teinud juba aastaid ja hoolitsenud, et filmides nagu “Nõiakunst” (“The Craft”), “Kõht ette” (“Knocked up”), “40-aastane neitsi” (“The 40-Year-Old Virgin”), “Lohista ta lavale” (“Get Him to the Greek”) ja paljudes teistes linateostes oleksid võimalikult ehtsad narkootikumid. Kui keegi teab, kuidas asi töötama panna, siis on see Mannion.

Seotud lood:

Näiteks kasutati aastaid tagasi kanepi imiteerimiseks igasuguseid ürte nagu basiilik, pune jne. Ühesõnaga kõike, mis nägi reaalne välja ja mida sai suitsetada. Kuidas valmistada aga käbisid ehk kanepitükikesi, sest ega kõik pole ainult kanepileht? Selleks kasutati spreiliimi ja ürte, et moodustada käbisid. Mannion mäletab, et 20-aastat tagasi tegi ta Madonnaga ühte filmi ja näitlejatar ütles ürtide peale, et need on kohutavad.

Tänapäevases filmitööstuses on aga ajad kõvasti muutunud ja võimalusi narkootikumide imiteerimiseks on oluliselt rohkem. Näiteks valmistab filmikanepit firma nagu ISS ehk Independent Studio Services.

Vahel on võltskanepit vaja aga suures koguses. Filmi “Naabrid” (“Neighbours”) tarvis oli vaja lausa mitu kärutäit võltskanepit. Ühes eelmisel aastal tehtud filmis tuli aga ette tööpäev, mille sisuks oli plärude rullimine. Vaja oli täita plastist sööginõu 400 pläruga. Nimelt oli filmis koht, kus üks tegelane käis sööginõuga rahva seas ringi ja inimesed võtsid endale pläru.

Lisaks on müügil ka taimsed sigaretid nimega Ecstacy. Nende taimsed sigaretid mitte ainult ei näe välja nagu kanepiplärud, vaid lõhnavad ka suhteliselt sarnaselt. Mannion täpsustab, et kanepit regulaarselt suitsetav inimene teeks asjal muidugi vahet, sest lõhnal on teatav erinevus siiski olemas.

Talle meenub kord, kuidas filmirežissöör ei saanud asjale pihta, et tegemist pole kanepiga. Ta läks Mannioni juurde ja küsis, et mida need tüübid õige suitsetavad. Mannion ütles seepeale, et näitlejad pidasid paremaks päris kanepit teha ja seda nad nüüd teevadki. Režissööril läksid silmad imestusest suureks. Ta ei suutnud uskuda, mis toimub ja ütles Mannionile ärritatult “Mis sa teed nalja või?”. Siis ütles Mannion, et teeb jah ja need on lihtsalt küllaltki sarnase lõhnaga taimsed sigaretid.

Mannionile meenub ka teine küllaltki naljakas lugu. Ta jätab nime enda teada, aga rääkis, et ühe filmi öistel võtetel tekkis ühel näitlejannal ja tema sõpradel – kes mängisid taustarolli – mõte, et tõmbaks õige ühe kanepipläru. Mannion andis naistele aga taimse sigareti. Seltskond seda aga ei teadnud ja mingi aja pärast arvasin nad, et ongi päriselt pilves.

Paljud arvavad, et kokaiin võib olla igasugune valge pulber, aga päris nii see ei ole. Mannion ja seltskond kasutasid teatud meditsiinilist täiteainet. Aastate jooksul oli seda aga küllaltki raske saada, sest selleks oli vaja retsepti ja kogused olid suured. Nüüd kasutatakse aga sorbitooli, mis on suhkru aseaine ja mida kasutatakse sageli dieettoitudes.

Mannion ei ole otseselt mingi narkospetsialist, aga ta märgib, et minevikust on tal meenutada naljakaid kogemusi. Kui jutuks tulevad kräkk ja heroiin, siis tavaliselt proovib ta erinevate fotode põhjal valmistada midagi võimalikult päriselule sarnast. Õnneks ei eelda mitmed narkostseenid päriselt “narkootikumide” tarbimist. Niisiis peab asi vaid reaalne välja nägema ja söödavus-tõmmatavus pole oluline. Tihti on lihtsalt kogu ümbrus vaja lavastada nii, et see tekitaks vastavaid tundeid: süstlad põrandal, triip laual, paar kivi või käbi siin-seal laiali.

Loe veel

Kui filmistuudiod on suhteliselt liberaalsed narkootikumide näitamise suhtes, siis sigarettidega on lugu pisut teine. Suurem osa filmistuudioid on tubakavastased. Nüüdisaegsetes filmides nähakse harva kedagi suitsetamas. Mannion toob välja näiteks, et mõni baaristseen lausa nõuaks, et taustanäitlejad tõmbavad suitsu ja ruum oleks tossuga täidetud. Kuid enam seda ei tehta. Samas aga näidatakse, kuidas glamuuritarid ja uhketes ülikondades härrased tõmbavad triipu. Mannioni arvates võiks narkootikumide reklmaamimise lõpetada. See pole glamuurne ja seda pole vaja sellisest küljest näidata. Ta lisab, et väga paljud näitlejad on tegelikult väga tervislikud ega tõmbagi suitsu. Ja kui filmis keegi tõmbabki, siis on see taimne.

Mis puutub aga purjutamisse, kui näed, et tegelaskuju tõmbab baaris nina täis või kelle elu koosneb alkoholist ja stimulantidest, siis sageli arvatakse, et tegemist on päris alkoholiga. Kui Kirsten Dunst ja Josh Hartnett jagavad virsikunapsu filmis “Süütud enesetapud” (“The Virgin Suicides”), siis joovadki nad päris jooki. Alkoholi suhtes on näitlejad küllaltki avatud olnud, sest soovitakse, et olukord paistaks realistlik välja. Näiteks kui Shia LeBeouf mängis filmis “Lindpriid” (“Lawless”), võis ta vabalt võtteplatsile väsinuna ja punakate silmadega tulla, sest tema tegelaskuju oli niikuinii kogu aeg vihane ja purjus. Filmis “Kaklusklubi” (“Fight Club”) on stseen, milles Brad Pitt ja Edward Norton mängivad tühermaal golfi. Nad olid ka sel ajal purjus.

Küll aga lubatakse korraga juua vaid natukene. Samuti peab selleks režissöörilt luba küsima, sest lihtsalt niisama ei saa võtteplatsil jooma hakata. Kuna tavaliselt ei filmita purjus tegelasega stseeni terve päeva, siis peaksid näitlejad liialt kaua ootama, et uuesti täiesti kaineks saada. Niisiis, kui juuakse likööri või viskit, on pudelis tee või limonaad. Kui juuakse tumedast õllepudelist õlut, siis on seal tegelikult vesi.

Olenemata sellest, kas tegemist on alkoholi, suitsetamise või karmide narkootikumidega, pole seda alati nii lihtne järele teha. On inimesi, kes jälgivad selliseid stseene erilise kullipilguga ja märkavad väiksematki viga.

Allikas: vice.com

KOMMENTEERI!