Viimase kümne aasta kõige alahinnatumad filmid


Viimase kümne aasta kõige alahinnatumad filmid
Foto: Ekraanitõmmis

Enamik filme vajuvad üsna kiiresti pärast linastumist unustusehõlma. Arenev tehnoloogia annab võimalusi teha veelgi rohkem filme vähema raha eest ning seega muutub valik laiemaks ja väärt teoste leidmine keerulisemaks. Siiski leidub filme, mis on täiesti teenimatult negatiivse hinnangu osaliseks saanud. See võib tuleneda halvasti ajastatud esilinastusest, ebareaalsetest ootustest või lihtsalt filmi idee valesti mõistmisest. Nii saavad filmid kriitikutelt negatiivse hinnangu ja neid lugev publik jätab filmi vaatamata, kuid ka kriitikud eksivad mõnikord. Siinkohal toome välja kümme negatiivse hinnangu saanud, kuid siiski vaatamist väärt filmi.

10. „In the Heart of the Sea” (2015)

See film tuli peaaegu märkamatult ja jäi kiiresti unustusehõlma. Film põhineb samanimelisel raamatul, mille autor on Nathaniel Philbrick, ning jutustab 19. sajandi vaalapüüdjatest. Kahjuks tõid filmile hukatuse ebareaalselt kõrged ootused, halb esilinastuse ajastus ja treiler, mis lubas sündmusterohket märulifilmi. Veebilehel Rotten Tomatoes on filmi hinnang vaid 42% ning kriitikud on märganud ainult seda, et film ei täitnud seatud eesmärke, kuid mööda vaadanud asjaolust, et filmis ei ole suuri vigu. Vastupidiselt märulit lubavale treilerile jutustab film vaalapüüdjate elust ja näitab merel ette tulevaid katsumusi, millega meestel tuleb ellujäämise nimel rinda pista. Filmis on muidugi põnevust, kuid palju on rõhku pandud ka atmosfäärile ja kannatavatele tegelastele.

Seotud lood:


9. „Pandorum” (2009)

„Pandorum” on väga heal ideel põhinev teadusulmeline triller, mille tegevustik leiab aset hävinevas kosmoselaevas. Dennis Quaid ja Ben Foster kehastavad kahte tiimiliiget, kes ärkavad pikast unest. Nad on jäänud kahekesi, nende mälestused on kustutatud ja ellujäämiseks nad peavad oma kosmoselaeva päästma. Veebilehel Rotten Tomatoes on kriitikute hinne vaid 28%, kuid tegelikult on tegemist väga hea filmiga, mille vead on ülepingutatud. Näitlejad täidavad oma rolle väga usutavalt nagu nad üritaksid päriselt võidelda peagi saabuva katastroofiga.


8. „The Happening” (2008)

Tundub, et filmi režissöör M. Night Shyamalan on teinud pöörde ja lavastanud halbade filmide hulka ka ühe hea teose, mis sai teenimatult palju negatiivset vastukaja. „The Happening” on tugevalt eneseirooniline film, kuid kõik teised on filmi tõsiselt võtnud. Nii näitlejatööd kui ka stsenaariumi tehti kõvasti maha, kuigi režissöör isegi tunnistas, et tema eesmärk oli teha pigem hea B-klassi film, mitte meistriteos. Vaadates filmi vigadele režissööri pilguga, võivad vead hoopis tugevusteks muutuda ning tegelased pigem arendavad stsenaariumi. „The Happening” on külmast sõjast inspireeritud film, mis räägib elust segaduse ja pideva hirmu keskel. Rotten Tomatoes on filmile hinnanguks andnud vaid 18%.


7. „The Purge” (2013)

Filmi „The Purge” idee on üks nendest, mille puhul enamik vaatajaid jääb soovima, et oleks ise selle peale tulnud. Filmi idee on loominguline, mõtlemapanev, düstoopiline, kuid samas lõbustav ja nii lihtne, et igaühel tekib oma nägemust paremast versioonist. Veebilehel Rotten Tomatoes on filmi hinnanguks vaid 37%, mille põhjuseks on ilmselt liiga kõrged ootused, sest ideed peeti briljantseks. Erinevus idee ja teostuse vahel tõi kaasa palju negatiivset tagasisidet, kuigi tegemist on tõelise trilleri ja unikaalse lähenemisega. Ethan Hawke ja Lena Headey on oma rollid suurepäraselt välja mänginud, andes oma tegelaskujudele juurde erakordseid nüansse ja suheldes ilmekalt ka ilma sõnadeta.

Loe veel


6. „Antichrist” (2009)

Masendav, kohutav, jälk, aga samas ilus. Lars von Trieri film on kriitikute arvates segadusse ajav, sest see eirab traditsioonilisi žanri piire, kuid tegu on režissööri tahtliku piiride eiramisega. Tegemist on eksperdi tehtud filmiga, mis viib vaataja läbi hullumeelsuse kihtide kuni psühhoosini välja. Kriitikud on filmile hindeks andnud vaid 50% ning nad peavad filmi šokeerivust endastmõistetavaks ja mõttetuks. Samas ei hooma nad enesepettust ega hullumeelsust, mida von Trier filmis näidata püüab. Filmis on ainult kaks tegelast, keda kehastavad Willem Dafoe ja Charlotte Gainsbourg, kes on sellele filmile endast kõik andnud. Nii väheste tegelaste puhul paistaks igasugune emotsionaalne pettus või ülepingutamine kohe välja, kuid osatäitjad on suutnud oma rolli suurepäraselt ja tõetruult sisse elada. „Antichrist” räägib äreva loo naisest, kes kannatab üha enam süveneva hullumeelsuse käes, ning tema abikaasast, kes üritab naist sellest päästa, kuid tegu ei ole õrna ja armastava abiga.


5. „Cosmopolis” (2012)

„Cosmopolis” ei ole siin nimekirjas kriitikute negatiivse hinnangu tõttu, sest veebilehel Rotten Tomatoes on sellele hindeks antud päris hea 64%. Filmi alahinnatus tuleneb pigem sellest, et seda on näinud väga vähesed vaatajad ja neile ei ole see eriti muljet avaldanud, publiku hinne on ainult 31%. Seega on tegu pigem filmigurmaanidele meeldiva teosega, millest on kahju, sest teos suunab vaataja filmi olemusest ja kujust hoopis teisiti mõtlema. Harilikult on igal tegelaskujul äratuntav iseloom, kuid režissöör David Cronenberg on teinud tegelased konkreetseks ja külmaks. Näiteks Robert Pattinsoni mängitav tegelane on täiesti emotsioonitu, aga samas uudishimuäratav, sest ta ei muutu kuivaks ega igavaks. Omapärane stsenaarium ja režissööri lisatud kiiksud teevad filmist isemoodi filmielamuse.


4. „I’m Still Here” (2010)

„I’m Still Here” on dokumentaalfilm, mis kujutab päriselt toimunu sündmusi ja fännide reaktsioone, kellele on nende lemmikkuulsus saanud kinnisideeks. Film näitab Joaquin Phoenixi elusündmusi ja nii mõnigi kord suudab ta meelelahutusäri olulisemate inimeste ees oma käitumisega iseendale piinlikkust valmistada. Veider käitumine ja piinlikud seigad viivad tema maine täieliku hävinemiseni. Tegu on küll trikitamisega, kuid film on siiski väga lõbustav ja valminud tegijate suure pühendumise najal. „I’m Still Here” on tõestus sellest, mida suudavad ära teha režissöör Casey Affleck ja näitleja Joaquin Phoenix, kui neil hullumeelne idee pähe tuleb. Rotten Tomatoes on filmile hinnanguks andnud 53%.


3. „The Big Year” (2011)

„The Big Year” on žanri poolest rühmitatud komöödiate hulka, mille üle ei tasu ka imestada, sest filmis mängivad kolm suurt komöödia talenti – Steve Martin, Jack Black ja Owen Wilson. Päris komöödia see siiski pole, sest filmi režissöör David Frankel („Marley and Me” ja „The Devil Wears Prada”) teeb filme komöödia ja loo jutustamise vahepealses maailmas. See film on lihtne lugu, mis on väljendusrikkalt jutustatud ja vürtsitatud mõningate naerukohtadega. Näitlejad teevad suurepärase esituse, mille tulemusena on valminud väga nauditav film. Paljud vaatajad jäävad ilma heast loost, sest loevad enne filmi vaatamist negatiivseid kommentaare, mille autoriteks on ebareaalsete ootustega vaatajad, kes ootasid sellest suurt komöödiahitti. Rotten Tomatoes on filmile hinnanguks andnud 40%.


2. „Only God Forgives” (2012)

Selle filmi puhul ootas publik uut versiooni filmist „Drive”, mis on ka mõneti mõistetav, sest režissöör ja peaosatäitja on samad – Nicolas Winding Refn ja Ryan Gosling. „Only God Forgives” on aga teema, rütmi ja olemuse poolest hoopis midagi muud ning ebareaalsete ootuste tõttu on filmile antud ka kehv hinnang. Rotten Tomatoes on filmile hinnanguks andnud vaid 41%. Tegemist ei ole tavalise filmiga, mis järgiks tüüpilisi kriteeriume. Stsenaarium on väga sisutihe ja detailne ning tegelased arendavad lugu rahulikus tempos ja väga läbimõeldult, et vaataja jaoks säiliks mõistatuse tunne kuni lõpplahenduseni. Ryan Goslingu kõrval mängib Kristin Scott Thomas.


1. „Funny Games” (2007)

„Funny Games” on uus versioon 1998. aastal linastunud originaalist, kuid sel korral on pahalaste tegelaskujusid vürtsitatud veelgi rohkem kahepalgelisuse ja kiuslikkusega. Lugu räägib puhkusel olevast jõukast perest, kes langeb maniakaalsete piinajate kätte. Naomi Watts ja Tim Roth toovad suurepäraselt välja kannatajarolli detailid ning Michael Pitt ja Brady Corbet on vaataja jaoks vihale ajavalt vastikud. Režissöör Michael Haneke teab täpselt, mida ta soovib vaatajale oma filmiga edasi anda ning kuidas seda teha tuleb. Haneke sunnib publikut vaatama jõhkrusi ja võtab ära lootuse õnnelikust lõpust, kui pahalased lubavad, et mängust ei ole pääsu. Film on hindeks saanud ainult 52% ning on kindlasti viimase kümne aasta kõige alahinnatum film, sest tegelikult on tegemist tõelise meistriteosega, mida iga kinofänn vaatama peaks.


Allikas: http://www.tasteofcinema.com

Loe lisaks:

10 vähetuntud fakti Johnny Deppi kohta

44 kõige ebaõnnestunumat filmi hinnatud režissööridelt - Spielbergist Scorseseni

KOMMENTEERI!