AASTA TOP | 10 filmi, mis valmistasid 2018. aastal kõige suurema pettumuse


AASTA TOP | 10 filmi, mis valmistasid 2018. aastal kõige suurema pettumuse
"Venom"Ekraanitõmmis

Igal aastal linastuvad ka need filmid, mille suhtes on publikul kõrgendatud ootused. Need võivad olla järjed, mõne armastatud režissööri uus film või siis hoopis kauaoodatud ekraniseering suurepärasest raamatust. Teie ees on 10 filmi, mis valmistasid sel aastal kõige suurema pettumuse.

10. "Kell 15.17 Pariisi" ("The 15:17 to Paris")

Tegemist on väga erilise tõestisündinud sündmustel põhineva filmiga. See kujutab 2015. aasta 21. augusti sündmusi, kus kolm ameeriklast nurjasid terrorirünnaku Pariisi suunduval kiirrongil.

Miks on see eriline? Nimelt otsustas vanameister Clint Eastwood, et asub neid sündmusi kujutava filmi režissööriks ning võtab kolme peategelast kehastama terrorirünnaku peatanud Anthony Sadleri, Alek Skarlatose ja Spencer Stone'i, kes filmis iseend kehastavad.

Idee on huvitav, aga nende kolme "näitlejatööd" on piinlik vaadata ning Eastwoodi tavapäraselt heast režiist pole filmis midagi alles. See on kohmetu eksperiment, mis tõestab, et kõik ideed ei vääri teostamist.

Õnneks on Eastwood end lunastamas tema viimaste aastate kiidetuima filmiga "Muul" ("The Mule"), kus ta on ise peaosas ja istub samal ajal ka lavastajtoolis. "Muul" linastub Eesti kinodes 11. jaanuaril.

Seotud lood:

9. "Punane varblane" ("Red Sparrow")

Helen Schasmin kirjutas nii: "Kogu film võikski olla üks suur jutumärkidesse pandud ponnistus, mis nii väga tahab olla julm ja üllatav, kuid välja kukub vaid visualiseering näljasest linnust, kes ei tea, mida ta teeb või kust süüa saada, mistõttu muudkui nokib, aga kõhtu täis ei saa ja kogu aeg on näljane. Ja kui peakski filmi lõpus tunduma, et sa tead, mis juhtub, siis just nii juhtubki - pöörded ei paku midagi uut päikese all ning mossitav peategelane ja temaga toimuv jätab külmaks nagu Siberi suvi."

8. "Jurassic World: Langenud kuningriik" ("Jurassic World: Fallen Kingdom")

Katariina Rebane tabas ära filmi põhilise probleemi: "Kunagine Steven Spielbergi võlumaailm näib olevat suurema osa oma meelelahutusfaktorist ammendanud. Eks iga frantsiis jõuab teatud hetkel punkti, mil mahl on välja pigistatud ja kerkib küsimus, kas seda lugu on võimalik taasleiutada? Siin sisse paisatud uued teemad nagu inimeste kloonimine muutis kogu asja veelgi kummalisemaks ja tekitas lõppeks küsimuse, mis see siis nüüd oli ja veelgi enam, kuhu see lugu edasi läheb? Olgem ausad, saurused on selle maailma üdi ja kui nemad tahaplaanile jätta, jääb vaatajale paar üheplaanilist karakterit ja nende lamedavõitu naljad."

7. "22 July"

Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammis linastunud Paul Greengrassi ("Bourne'i ülemvõim", "Bourne'i ultimaatum", "Jason Bourne", "United 93", "Roheline tsoon", "Kapten Phillips") film "22 July" räägib sarnaselt juulis meie kinodes linastunud draamale "Utøya, 22. juuli" loo 2011. aasta Norra massimõrvast.

Greengrassi film põhineb Åsne Seierstadi raamatul “One of Us: The Story of an Attack in Norway – and Its Aftermath” ning peaosades on Norra näitlejad (Breivikut kehastab Joachim Trier filmist "Oslo, August 31st" tuntud Anders Danielsen Lie) ning ka kaamera taga on suures osas norrakad.

Kui Erik Poppe lavastatud "Utøya, 22. juuli" lähenes reaalseid sündmuseid kujutavale loole hoopis omamoodi, siis Greengrass tegi täiesti valemipõhise filmi, mis surub kõik Utøyaga seotud sündmused kahe ja poole tunni sisse. Filmi vaadates ei jää mulje, et selle lavastas sama mees, kes tõi meieni "Bourne'i" seeria parimad filmid või samuti tõsielulise põneviku "United 93", vaid keegi, kes lihtsalt kujutab sündmuseid, mida me kõik teame. Sellisel kujul on see täiesti ebavajalik film.

6. "Anna and the Apocalypse"

Tänavuse PÖFF üks oodatumaid filme osutus täielikuks pettumuseks. Halb zombifilmina ja muusikalina.

Jõulude paiku aset leidev zombimuusikal "Anna ja maailmalõpp" tundus olevat noorte filmitegijate võimalus teha midagi uut ja teistsugust, aga tulemus oli igav, fantaasiavaene ja kõigest mõne hea laulu ja tantsuga katsetus. Jõulud on filmis pigem taustadekoratsioon, zombid samuti, tantsude koreograafia ja esituse osas pole samuti vaeva nähtud.

5. "Halloween"

Rasmus Rammo sõnastas pettumust hästi: "Olemasoleva materjaliga oleks saanud märkimisväärselt rahuldavama filmi teha. Räägib muidugi inimene, kelle lemmik on siiani "Halloween H20: 20 Years Later", nii et ilmselgelt on siinkirjutaja eelkõige guilty pleasure mees. Selline mees, kes tahab vaadata, kuidas Laurie vana hea sündimuusika saatel kirve haarab ja Michaelit taga ajama läheb. Selline mees, kes ei taha "Halloweeni" vaadates karta, vaid lõbutseda. Ja seda uus "Halloween" ei paku. Ega üritagi. Hetkiti tükitakse metatasandile ("tänapäeva standardite järgi on need noamõrvad suht igavad naqu") ja vahel viidatakse seeria sissekannetele, mis nüüd kaanonist välja on kirjutatud, ning nendel hetkedel oli mu suu loomulikult kõrvuni, aga üldiselt aetakse siiski oma rida."

4. "Kiskja" ("The Predator")

"Kiskja" seerias on nüüdseks kokku neli osa: "Kiskja" ("Predator", 1987), "Kiskja 2" ("Predator 2", 1990), "Kiskjad" ("Predators", 2010) ja tänavune "Kiskja" ("The Predator"). Lisaks on olemas ka "Alien vs. Predator" (2004) ja "Aliens vs. Predator: Requiem" (2007), kuigi neid rämpsfilme ei loeta "Tulnuka" ega "Kiskja" frantsiiside osaks.

"Kiskja" puhul tundus paberil olevat kõik ideaalne: esimeses "Kiskja" filmis kõrvalrolli teinud Shane Black ("Head tüübid", "Kiss Kiss Bang Bang", "Raudmees 3" režissöör ja "Surmarelva" seeria, "The Last Boy Scout", "Last Action Hero" stsenarist) asus lavastama filmi, millega ta ise kunagi seotud oli, aga tulemuseks oli ikka poolkõvade ideedega film, milles oli näha ja tunda, et midagi on kuskilt välja lõigatud ja siis kokku traageldatud. Tegelased olid küll huvitavad, aga arvestades, et neid oli nii palju, siis on hämmastav, et ka terve kamp ei suutnud tekitada samasugust sümpaatsust kui Arnold Schwarzenegger või Danny Glover.

Film astus samasse ämbrisse, kuhu komistasid ka "Alien vs. Predator", "Aliens vs. Predator: Requiem", "Prometheus" ja "Tulnukas: Covenant". Selleks on muidugi täielikult ebavajalik tausta loomine ja vajadus selgitada kiskjate kohta ära kõik, mis enne oli osa müstikast. Lisaks näeb film oluliselt odavam välja kui 1987. aasta film, mis on ka juba omaette saavutus.

3. "Tomb Raider"

Videomängudel põhinevate filmide kvaliteet pole olnud just kõige parem ("Assassin's Creed", "Warcraft: Algus"), kuid alati, kui on uus film välja tulemas, tekivad uued kõrgendatud lootused, et äkki see suudab maailmale näidata, et mängude põhjal saab häid filme teha. Märtsis linastunud "Tomb Raideri" õlgadel oli päris suur vastutus.

Režissöör oli enne kinnitanud, et tal on kavas muuta Lara varasemate filmidega võrreldes inimlikumaks ning film pidi sarnanema ka 2013. aasta suurepärasele videomängule "Tomb Raider", mis kujutas Larat veel noore ja kogenematuna. Filmi reklaamiti kui karmi ja seikluslikku sünnilugu, mis näitab, kuidas Larast sai naine, keda kõik teavad kartmatu seiklejana.

"Tomb Raider" kukkus välja täpselt nii nagu kõik teised videomängudel põhinevad filmid ehk mäng on jälle parem kui film. 2013. aasta "Tomb Raideri" mängu tugevaim osa seisnes just narratiivis ja karakteris. 2018. aasta "Tomb Raideri" film oli niivõrd kohitsetud seiklus, et kaasa sai elada ainult Alicia Vikanderi ekraaniolekule, sest tema oli filmi ainus hea osa.

Helen Schasmin oli filmi vastu oluliselt leebem.

2. "Venom"

Mida rohkem Venomit filmis näha saab, seda paremaks see muutub. Kõik muu, eriti algus, on viletsalt lavastatud, kirjutatud ja näideldud, kuigi see ei kehti Hardy kohta. Jääb arusaamatuks, mida teevad siin neljale Oscarile kandideerinud Michelle Williams, hea komöödianäitleja Jenny Slate ja palju enamaks võimeline Riz Ahmed. Nemad moodustavad filmis täiesti ära kasutamata karakterite ja annete kogumi. Eddie suhe oma tüdrukuga, keda kehastabki Williams, on ebausutav ja viletsalt välja arendatud.

"Venom" on puhas stuudiofilm, mis särab tänu Tom Hardyle ja ilmselgelt kõige suuremaid ressursse nõudnud Venomile. Kuna antud juhul on efektid osa karakterist ja sügavalt loosse juurdunud, siis ei kehti siin otseselt tavapärane hinnang, et kõik muu oli halb, aga efektid oli head. Need töötasid, sest viisid lugu edasi ja olid osa karakteriarendusest.

1. "Surelikud masinad" ("Mortal Engines")

"Surelikud masinad" ("Mortal Engines") näitab väga selgelt, et "Kääbiku" triloogia kiirustades meieni toonud Peter Jackson ei jaksa enam blockbustereid teha, sest erinevalt "Sõrmuste isanda" triloogiast on nii "Kääbikul" kui ka "Surelikel masinatel" ühine tunnusjoon - visuaalide eelistamine huvitavale loole, veenvatele ja korralikult välja arendatud karakteritele ja aina suurem nõjatumine kulunud filmiklišeedele, mis jätab mulje, et Jackson ja tema kaaskond isegi ei ürita enam lugude poolest silma paista ja sellest on tõesti väga kahju.