ARVUSTUS | "Eia jõulud Tondikakul" ajab nunnumeetri lõhki, aga midagi on siiski puudu


Eia jõulud Tondikakul
"Eia jõulud Tondikakul"Foto: Kristjan Mõru

Režissöör Anu Auna teist mängufilmi "Eia jõulud Tondikakul" võib nüüd lugeda Eesti esimeseks jõulumängufilmiks ning selleks võikski saada pühade ajal sama kohustuslik film nagu seda on "Üksinda kodus" ja "Visa hing". Kahest viimasest on lastefilm siiski ainult esimene ning kõigist kolmest pole vägivalda ainult Eia-filmis. Siiski on kõik kolm jõulufilmid, aga suurim erinevus seisneb selles, et "Eia jõulud Tondikakul" ei jõua filmikunstilise taseme poolest ülejäänud kahele järele.

""Eia jõulud Tondikakul" "
"Eia jõulud Tondikakul"
Luxfilm, Kinosaurus Film
režissöörAnu Aun
peaosatäitjadPaula Rits, Siim Oskar Ots, Jaan Rekkor, Märt Pius, Priit Pius, Juhan Ulfsak, Tambet Tuisk, Mirtel Pohla, Priit Võigemast, Anne Reemann, Tõnu Oja, Liis Lemsalu
Kinoveeb6
 Eia jõulud Tondikakul
(2018) on IMDb

"Üksinda kodus" ja "Visa hinge" võib tunde analüüsida ning näha, kuidas on teatud stseenid lavastatud ja kuidas teemad omavahel töötavad, põrkuvad ja vaatajale serveeritakse. "Üksinda kodus" algusstseen on üks geniaalsemaid tutvustusstseene, sest meile tutvustatakse mõne minuti jooksul tegelasi, õpime tundma maja, milles Kevin hiljem pättide vastu võitlema hakkab, ning meile vihjatakse mitmetele asjatele ja tegelastele, mis hiljem tagasi tulevad.

"Visa hing" pole tegelikult midagi muud kui "Üksinda kodus" täiskasvanutele, kuid ka selles on briljantsed karakterimomendid ning muidugi ka John McTiernan lavastajameisterlikkust väljendav algusstseen, kus näeme Johni Nakatomi pilvelõhkuja poole liikumas. Mõne minuti jooksul saame nii mõndagi tema kohta teada ja sama võib öelda stseeni kohta, kus ta kohtub esimest korda oma naisega, mille abil saame nii mõndagi teada nende suhtest ning taaskord vihjatakse asjadele ja tegelastele, mis hiljem uue tähendusega tagasi tulevad.

Seotud lood:

Anu Auna "Eia jõulud Tondikakul" ei paku ühtegi sellist stseeni ei alguses ega ka kuskil mujal. Film koosneb 90% ulatuses looduskaadritest täis lumiseid metsi, põlde ja muidugi loomi ning lisaks veel tegelastest, kes ringi jalutavad ja koos naeravad. Ülejäänud 10% koosneb õhkõrnalt arendatud karakteritest, kelle kaared liiguvad täpselt nii nagu igas teises lihtsakoelises lastefilmis, mistõttu ei paku nad üllatusi, ja muidugi süžeest, mida on nii vähe, mistõttu ei saagi imestada, et kogu film naermisest, lumest, loodusest, lindudest ja loomadest koosneb.

Lastefilmis ei peagi olema sügavad teemad ega põhjalikult välja arendatud karakterid, sest tegu on siiski lastefilmiga, aga nii "Üksinda kodus" kui ka väga paljud teised lastefilmid on ammu näidanud, et kui publikuks on lapsed, siis see ei tähenda, et neile peab hinnaalandusi tegema, supilusikaga lugu ette serveerima ja kohtlema kuidagi täiskasvanud publikuga võrreldes teistmoodi.

See on muidugi ebaaus võrdlus, sest "Üksinda kodus" stsenarist oli John Hughes, kes tõi meieni ühed parimad noortefilmid ja komöödiad, mis kunagi tehtud. Aga ta mõistis alati, et lapsi ei tohi alahinnata, mistõttu olidki tema filmid eriti just lastele niivõrd meeldejäävad. Komöödia kandis küll tähtsast osa, aga oluline oli ka sõnum ja teema, mis kajas läbi igast detailist, stseenist ja kaadrist ja mitte lihtsalt välja öeldes, vaid läbi lavastuse ja dialoogide. "Eia jõuludes" seda pole, on vaid ilus film ilusatest inimestest, kes kogu aeg naeravad ja kannavad rõivaid, mis oleks nagu otse kataloogist ostetud ja mitte kunagi varem selga proovitud.

"Eia jõulud Tondikakul" Ekraanitõmmis

Filmi tubaste stseenide visuaal on niivõrd klantspildilik, et meenutab pigem Coca-Cola jõulureklaame kui päris filmi. Niivõrd valget Eesti lumemaastiku pole ammu isegi päris elus näinud ja selle eest tasub filmi tänada, sest näitab Eestimaa ilu pea sama hästi kui edukaim kodumaine dokumentaalfilm "Tuulte tahutud maa".

Kui eelnevast kriitikast jääb mulje, et "Eia jõulud Tondikakul" on halb film, siis seda see kindlasti pole. Mingil kummalisel kombel töötab film ka täpselt sellisena nagu ta on. See toob naeru näole ning teeb seda, mida üks jõulufilm tegema peaks - tuletab meelde, et mitte ainult jõulude ajal, vaid kogu aeg on pere kõige olulisem ning kunagised vead ei tohiks olla põhjuseks aastakümneteks lähedastest eemale hoida. Elu on liiga lühike, et pereliikmete suhtes viha pidada ja nagu film näitabki, siis pigem tekitab see uusi probleeme.

"Eia jõulud Tondikakul" on Eesti esimese jõulufilmina väga tore, see on ka hea perefilm ja lastefilm, aga filmikunstilise taseme poolest jääb see siiski alla pea kõikidest teistest parimatest laste - , jõulu - ja perefilmidest, sest filmitegijad otsustasid riske mitte võtta ja mitte hakata klassikut looma. "Üksinda kodus" pole klassika sellepärast, et me seda lapsepõlves nägime, sama kehtib ka "Visa hinge" kohta. Need on head, sest režii ja stsenaariumi tasandil muudeti tegelased ja teemad aegumatuteks.

Valemipõhine "Eia jõulud Tondikakul" on hea film, aga klassikat sellest ei saa. Küll aga jäävad kajama Mari Pokineni esitatud imeilus laul "No näed", kaunis Eesti loodus ja filmitegijate oskus muuta Eesti elu tõeliseks jõulumuinasjutuks, kus kõik naeravad, lumi on tõesti valge, Eesti metsad päästetakse ja pahad saavad alati karistatud. Muinasjutte on meile hädasti vaja, sest tuletavad meelde, mille nimel võidelda tuleb - perekond, armastus ja keskkond.

"Eia jõulud Tondikakul" on praegu kinodes.