ARVUSTUS | Fotorealistlik "Lõvikuningas" pole originaalist sugugi halvem


The Lion King (2019)
"Lõvikuningas" ("The Lion King", 2019)Foto: CAP/RFS/Capital Pictures/Scanpix

Jon Favreau ("Džungliraamat“, "Raudmees"; "Raudmees 2") tõi meieni Walt Disney läbi aegade ühe kõige armastatuma joonisfilmi filmiversiooni ja kuna film linastub meil mitmes keeles, siis arvustuse tarbeks sai vaadatud eestikeelset versiooni ning tulemus on suurepärane.

"Lõvikuningas"
The Lion King
Walt Disney Pictures, Fairview Entertainment
režissöörJon Favreau
peaosatäitjad James Earl Jones, Chiwetel Ejiofor, Billy Eichner, Donald Glover, Seth Rogen, Keegan-Michael Key, John Kani, John Oliver
Kinoveeb9
 The Lion King
(2019) on IMDb

"Lõvikuningas“ on peaaegu veatu: filmi visuaalid on hämmastavad ja nostalgialaks eriti tugeva laenguga. Fotorealistlik pilt on nii ilus, et silm puhkab ja hing naerab rõõmust. "Lõvikuningas“ täidab tõelise fänni ootused, ent pakub meeldiva ja suure eepilise elamuse ka neile, kes pole filmiga varem kokku puutunud.

"Lõvikuningas" on läbi aegade olnud üks armastatuim ja tunnustatuim linateos ning kui sellega oleks nüüd ämbrisse astutud, olnuks see väga valus. Õnneks suudeti teha väga hea töö. Peaaegu üks-ühele tehtud variant toimib suurepäraselt ning mitmed stseenid on originaaliga võrreldes palju tõsisemad ja kestavad ka kauem. Animatsiooni muusikalised numbrid on küll lustakamad ja sisu voolab kiirema tempoga, aga see on loomulik, sest algne film oli 1994. aastal ilmunud lastele suunatud pooleteisetunnine animatsioon, aga uus on kõigile suunatud, kestab pea kaks tundi ning näeb välja nagu rääkivate loomadega loodusdokumentaal.

Filmis pakutakse kauneid visuaale isegi rohkem kui originaalis ja kui arvestada, et need kõik on arvutikunsti tulemus, siis on tulemus tõesti imeline. Midagi niisugust ei oodanud, eriti veel kuna film ei kaota ka oma musikaalset osa. Mis on siis kahe filmi suurimad erinevused peale kasutuses olnud tehnoloogia? Mufasa vend Scar näis animatsioonis kohe kurikaelana, kes oli kuri, sest on kuri, aga Favreau andis talle rohkem iseloomu, karakterit ja kujundas talle ka sümpaatseid jooni. Joonisfilmis seisnes Mufasa ja Scari erinevus suures osas välimuses.

"Lõvikuningas" ("The Lion King", 2019) Foto: Disney/AP/Scanpix
Seotud lood:

Eriti värskendavalt mõjus "Lõvikuninga“ teine pool, kuna tekkis sama emotsioon, mis algset filmi vaadates, ja eriti võimas oli finaal, mis sarnanes peaaegu identselt originaaliga. Esimeses pooles mõjus pisut kummaliselt, et rõõmsas multifilmitoonis lõvikutsikas oli muretu ja ühtäkki muutus kõik väga süngeks. Joonisfilm on oluliselt lühem kui uus film, mistõttu on esimene pool pikema aja peale laotatud, et asja huvitavamaks muuta. Mingi võlu tuli tagasi alles teises pooles ja tekkis tunne nagu vaataks jälle armastatud klassikat. Huumorit pakkusid muidugi Timon ja Pumbaa, kuid joonisfilmis olid nad ikkagi palju naljakamad. Kõige ehtsam ja südamlikum oli seejuures dramaatiline lugu lõvipoeg Simbast, kelle isa julmalt tapeti.

Siinkohal ongi raske seisukohta võtta, et kas uusversioon on vanast klassikast parem või mitte. Pigem tuleks need mõlemad lahku lüüa ja täiesti eraldiseisvana vaadata. Mõlemas on midagi, mis väärib vaatamist ning tuntud muusikapalad on samuti peaaegu identsed. Uues on vaid mõni üksik koht natuke muudetud või mõni kaader pisut erinev.

"Lõvikuningas" ("The Lion King", 2019) Foto: Disney, ZUMAPRESS.com/Scanpix

2019. aasta "Lõvikuningas" sobib ka täiskasvanutele, pakkudes hingematvalt kenasid visuaale ja kuna fotorealistliku tehnoloogia abil on ka traagilisemad stseenid palju mõjuvamad, siis ei maksa imestada, kui uus film tundub oluliselt süngem. Esialgne animatsioon läks samuti teises pooles karmimaks ja lõpp lausa vägivaldseks, aga kuna film nägi omal ajal välja nagu klassikaline Disney joonisfilm, siis ei mõjunud see ka nii ehmatavalt.

1994. aasta filmi mäletavad just sellepärast, et pani lapsepõlves nutma. Seda teeb ka uus. Vähemalt kolmes stseenis tuleb pisar kindlasti silma. Need kõige kurvemad kohad toimivad ühtemoodi nii joonisfilmis kui „päris“ filmis. Seega võib öelda, et "Lõvikuningas“ suutis välgu uuesti purki pudelisse püüda. Disney filmiversioonidest on see ilmselt hetkel kõige tugevam. Kõrvale mahuvad ka "Džungliraamat" ja "Aladdin", sest ei tee klassikale häbi ja teevad suurel kinoekraanil kõik selleks, et vaatajal oleks hea ja nostalgiline. Muinasjutt lõvipoeg Simbast, tema isa Mufasast ja kurjast onu Scarist on kinoelamusena kohustuslik, sest suur ekraan ja 3D annavad tohutult võimsa efekti.

Uus "Lõvikuningas“ pole lapsik ega lastele, pigem avab see piiritu maailma seninägematus uues kuues. Kodumaine dublaaž väärib kiitust ja kui panna see veel kokku fenomenaalse pildi ja muusikaga, siis ongi tulemuseks film, mis ongi kinos vaatamiseks loodud.

"Lõvikuningas" on praegu Forum Cinemas kinodes.