CANNES 2016: Värsked filmimuljed Tristan Priimäelt


CANNES 2016: Värsked filmimuljed Tristan Priimäelt
Cannes 2016Shutterrstock

Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi on aasta suurimal filmisündmusel Cannes'i filmifestivalil (11-22 mai). Kinoveeb vahendab kuni festivali lõpuni Tristani vahetuid mõtteid ja tsenseerimata kriitikat.

Loe ka Tristani eelnevaid muljeid.

CANNES #4

Filmide mõttes mõned hõredamad päevad nüüd selja taga, nii linastuste arvu kui kvaliteedi poolest… Tundub kätte olevat jõudnud mingi esimese kolmandiku väsimusmoment, enamus nähtavaid asju tunduvad miskitpidi tüütud.

AMERICAN HONEY
(Andrea Arnold, UK/USA, võistlus)

Inglise naise austusavaldus white trash-Ameerikale toob meie ette seltskonna kodutuid noori, kes rändavad mikrobussiga läbi Ameerika, üritavad ukselt-uksele ajakirju müüa, ja satuvad vahel ka poolkriminaalsetesse olukordadesse. Kaasaegse USA klassiühiskonna pehme kriitika, teisalt väga elurõõmus pilt aega, kus ollakse noored ja ei hoolita millestki liiga palju. Arnold tahaks meile justkui näidata mingit siirust, mis tegelikult võidutseb selle veidi karmi pealiskihi all. Noorte sattumisel ühest kahtlasest olukorrast teise ootad pikdevalt mingi katastroofi toimumist, aga neil õnnestub igalt poolt puhta nahaga välja tulla. Arnold väidab, et usaldus ja inimestesse uskumine on õige tee, erinevalt enamusest USA filmidest, kus võõras on tõenäolisemalt pervert kui sõber. Olen selle filosoofilise lähenemise poolt. Noorte seltskond on üsna ligitõmbav, aga samas tuleb öelda, et olen sama asja näinud tehtuna paremini nii dokkides ("Rich Hill") kui mängukates ("Gummo").
Kaks ja pool tundi tundub olevat siin võistlusfilmide uus standardpikkus, "American Honeyle" see küll kasuks ei tule. Kerge pettumus režissöörilt, kellel on ette näidata ka näiteks "Fish Tank".
5/10

Seotud lood:

JULIETA
(Pedro Almodóvar, Hispaania, võistlus)

Mul ei ole uue Almodóvari filmi sünni põhjuseks paremat teooriat kui see, et ta kaotas kihlveo, mille tulemusena pidi ta valima kolm täiesti juhuslikku lühilugu ja neist filmi kokku panema. Terve filmi vältel ja selle lõppedes tahaks lihtsalt küsida, MIKS. Lugu ühe naise kaduma läinud tütrest sellele küsimusele aga vastust ei anna.
Hitchcocki mõjusid pole siin üritatudki varjata - blond naine peaosas, Bernard Herrmanni muusikat meenutav sünge heliriba -, aga puudu on küll see põhiline komponent, suspense. Muusika jääbki vaid tühjaks ja sisutuks viiteks trillerimaailmale, mida ei toeta miski ekraanil.
Hispaania vanameistril on järg käest ära. Ka "Julieta" puhul on juttu olnud rohkem tõsiasjast, et Almodóvari nimi leiti Panama paberite nimekirjast. Ilmselt on põnevam rääkida ükskõik, millest, aga mitte sellest filmist.
1/10

PERSONAL SHOPPER
(Oliver Assayas, Prantsusmaa, võistlus)

Assayase mõtteline partnerfilm ta viimasele linateosele "Sils Maria pilved" asetab taas Kirsten Stewarti rikaste ja ilusate assistendiks, aga film ise on ehk seekord žanrifilmide valda kuuluv vaimudelugu, kus kaksikvenna õnnetusjuhtumile kaotanud Stewart hakkab pärast vaimu nägemist kellegi müstilise tundmatuga telefonis tekstisõnumeid vahetama. Premise pole ju paha, aga tõesti, kui mul oleks võimalus suhelda vaimudega, siis kas ma ajaksin nendega sellist triviaalset iba nagu Stewart? Filmil pole mingit rütmi ega minekut, paar punkti tuleb anda vaimustseenide eest, mis on päris hästi teostatud. Jällegi üks selline linateos, mille oleks võinud südamerahuga ka tegemata jätta. Kuuldatavasti oligi see kiire hädaabiprojekt ühs teise ära langenud filmi asemel. Peauudis "Personal Shopperiga" on siin siiski see, et film vilistati esilinastusel välja.
2/10

PATERSON
(Jim Jarmusch, USA, võistlus)

Mida aeg edasi, seda vähem tundun ma Jarmuschi filmidest aru saavat, milles ma süüdistan ennekõike iseenda ignoratnsust teemades, mis tunduvad tema filme tugevalt mõjutavat, ehk Jaapani ja Araabia kultuur. "Patersoni" kirjeldus tundub täiesti mõttetu: tagasihoidlik bussijuht kes elab oma araabia tüdruksõbra (Golshifteh Farahani!) ja inglise buldogiga ning kijrutab märkmikusse kummalisi vabavärsse. Popkultuurilisi viiteid on lademes nagu tema puhul ikka, ning "Patersonis" tundub enam kui varem ennast manifesteerivat selline korduste peale ehitatud hüpnootiliste keerdudena kulgev loojutustusstiil, mis meenutaks justkui mõnd araabia värssi. Selles mõttes on ehk "Limits of Control" selle filmi parimaks viitepunktiks, kui seal aga oli sõnum selge ja mõte/kommentaar olemas, siis on "Patersonis" minu meelest alles jäänud ainult kulgemine. Paterson ja jaapani härrasmees vaatamas lõpustseenis koos koske ongi see, mismoodi sellele filmile läheneda. Lasta end minema kanda momendil, püüdmata seda mõtestada ette ega takkajärgi. Asjad lihtsalt on, ükski neist asjadest pole igavene ("luuletused on nagu veele kirjutatud sõnad", ütleb Paterson, kui koer ta ainukese luuleraamatu koopia nahka pistab) ja kaob selleks, et taas sündida.
Ilus ja diip film, millest jääb mulje, et Jarmusch on eest ära läinud mingisse sellisesse kohta, mille mõistmist ma pean alles õppima.
7/10

AQUARIUS
(Kleber Mendonça Filho, Brasiilia, võistlus)

Pensionil muskakriitik, 65-aastane Clara on kunagises luksuslikus rannaääremajas viimane elanik. Survestamisest hoolimata keeldub ta välja kolimast ja koduteemade üle mõtlemine toob meelde ka igasuguseid lugusid minevikust. Kaks ja pool tundi taas. Üsnagi kirjanduslikus stiilis jutustatud film muutub ikka paiguti liiga heietavaks, et tähelepanu köita. Mõned filosoofilised momendid elu, inimese ja armastuse olemusest töötavad päris hästi, teisalt on episoode, mis on lausa tüütud. Kaduvikust ja maailma järkjärgulisest mandumisest rääkiv "Aquarius" mõjub äkki paremini, kui olla ka ise 65 aastat vana. Hetkel tuleb tunnistada, et normaalne festivalifilm, aga selles konkurentsis siin on sellel siiski raskusi mingi jälje jätmisega mu mällu.
5/10