FILMIAJALUGU | Luchino Visconti "Jumalate hukk" ehk Dirk kannab valgeid sokke


FILMIAJALUGU | Luchino Visconti "Jumalate hukk" ehk Dirk kannab valgeid sokke
"The Damned" (1969)Impawards.com

Itaalia režissööri Luchino Viscontit paelus Saksamaa romantiline kultuur - armastus, ilu ja surm - ja selle kriitika Thomas Manni raamatutes. Manni kolm suurimat mõjutajat Richard Wagner, Arthur Schopenhauer ja Friedrich Nietzsche meeldisid natsidele ja muutusid seetõttu kurja lilledeks. Viscontit huvitas, kas nad olid algusest peale mürgised.

Visconti esimene film sel teemal valmis 1969. aastal ja kandis nime "La caduta degli dei" ehk "Jumalate hukk". Teda inspireeris saksa sõna götterdämmerung, mis on ka bundeshelilooja Wagneri ooperisarja "Nibelungide sõrmus" viimase osa pealkiri.

Film räägib natsidele relvi valmistavast töösturiteperest, kes põhineb Kruppide dünastial ja 20. sajandi alguse Euroopa suurimal ettevõttel. Bertha Krupp ja tema mees Gustav von Bohlen und Halbach suhtusid Hitlerisse skeptiliselt, sest Hitler tundus esindavat töölisklassi huve. Kui aga Hitler võimule tuli, sai Gustavist nii suur natsionalistide toetaja, et konkurent Fritz Thyssen nimetas teda supernatsiks ja isegi Bertha, kelle nimi pandi haubitsale "Paks Berta", pidas seda veidraks.

Gustavi tervis halvenes, kätte jõudis patriarhi sügis ja juhtimine läks 1942. aastal vanima poja Alfriedi kätte. Gustav oli ainuke sakslane, keda süüdistati mõlema maailmasõja kuritegudes, lõpetas ta aga dementselt ja pääses karistusest. Arvatakse, et Alfried kasutas töötajatena ligi 100 000 sõjavangi. Pärast sõda määrati talle 12 aastat vanglakaristust, kuid ta sai paar aastat hiljem amnestiat ja suure osa ettevõttest tagasi tingimusel, et ei valmista enam relvi.

Seotud lood:

Visconti ise pärines Milano ühest rikkaimast perest, töösturiteperest, kelle esivanemad ehitasid La Scala ooperimaja, ja Luchino kasvas ooperite keskel. Eriti meeldisid talle Strauss ja Wagner. Visconti mängis tšellot ja sellel musitseerib üks tegelane filmis. Visconti kostüümidearmastus oli pärit emalt, kes oli Milano elegantseim naine. Filmi range söögilauastseen, kus parun Joachim nõuab formaalset riietust, on inspireeritud Luchino isast.

Dirk Bogarde meenutab, et ta polnud kunagi käinud detailitäpsemal võtteplatsil. Kõik toad olid täidetud võrratu mööbliga ja ehtsate antiikesemetega. Lilli vahetati kaks korda päevas. Põrandad pidid olema puidust, et filmivaatajad kuuleks kingaklobinat. Põrand pidi mängima hirmumuusikat.

Filmi avab Joachimi 60. sünnipäeva pidusöök. Kuni Joachim elab, väärtustatakse veel humanismi. Joachim aga mõrvatakse. Natsid soovivad ettevõtet enda kätte saada ja upitavad ettevõtte töötajat Bruckmanni (Bogarde), kes kurameerib Joachimi halastamatu minia Sophiega (Ingmar Bergmani üheksas filmis näidelnud Ingrid Thulin).

Natsid tsiteerivad filmis Hegelit, kuid keelavad ülikoolis ära kirjanikke: Thomas ja tema vend Heinrich Mann, Remarque, Arnold ja Stefan Zweig. Stefan tegi koostööd Straussiga, kes eiras Stefani juudi päritolu, see aga ärritas nii väga Göbbelsit, et ta ei andestanud natside tähtsaimale heliloojale kunagi. Nimekiri jätkub: Marcel Proust, Ameerika seksiõpetlane Margaret Sanger, Andre Gide.

Süütundes piinlev homoseksuaal Visconti näitab rünnakrühmlaste geiorgia agooniat ja ekstaasi. Bertha isa Friedrichi geiorgiad põhjustasid skandaali. Filmipere pärija, Sophie poeg Martin (Helmut Berger) on sotsiopaat, transvestiit ja pedofiil. Tundub, et teda ei huvita ettevõte. Martin vägistab Sophie, kes hullub. Kurjuse intensiivne müra.

Filmi stsenaarium esitati Oscarile. Kuldlõvi oli Viscontil olemas, Kuldne Palmioks ka, Oscari nominatsiooni veel polnud. "Jumalate hukk" oli Visconti Saksa-triloogias esimene film, millele järgnesid "Surm Venezias" ja "Ludwig". "Jumalate hukk" oli režissöör Rainer Werner Fassbinderi lemmikfilm. Mõjukas filmikriitik Pauline Kael aga kirjutas, et pole vist halvemat linateost.

Alfried Krupp suri 1967. aastal. Kruppide fond maksis sõjakuritegude eest kahjutasuks 1968.-1990. aastani 360 miljonit marka.