2. Raiko Puust, filmikriitik

1. "Manchester by the Sea"

Film oli vaadatav küll juba 2016. aasta PÖFFi raames, kuid nägin seda alles 2017. aasta alguses, kui see ametlikult meie kinodesse saabus ja olin kohene fänn. Ei teadnud, mida filmilt oodata, kuid sain rohkem kui olin valmis. Filmi peaosa eest Oscari võitnud Casey Affleck on seda väärt 100% ning tema kõrval olnud Michelle Williams vääris seda samuti (kahjuks ei saanud). Fim räägib depressioonis olevast onust, kes peab hakkama hoolitsema vennapoja eest, kui tolle isa ära sureb.

Kenneth Lonergani kirjutatud ja lavastatud film on fenomenaalselt hea ja seda läbi ja lõhki, olles ideaalilähedane igas aspektis, mida oskan filmide puhul hinnata. Casey Afflecki senin parim roll on täis valu ja tugevat emotsiooni, mis nakkab ja murrab ka vaatajaid. Ei olnud inimesi, kes oleks saalist lahkunud kuiva silmaga või mitte rebestunud hingega. Peale filmi kiirustasin koju, võtsin enda lapsed lasteaiast varem ära ning kallistasin neid kõvasti ja teen nüüd seda iga päev.

Mittelineaarselt esitatud draama hoiab saladusi hästi ja mängib kõik kaardid õigetel aegadel ning need momendid, kui avaldused publiku jaoks tulevad, on võimsad. Eriti toorelt löövad paar momenti, kust kindlasti tõuseb esile venna päranduse lugemise moment, politseijaoskonnas olev stseen ning Afflecki ja Williamsi vaheline dialoog filmi viimases kolmandikus. See enesehaletsus, soov leida mingisugune karistus asjade eest, mille peale me ei mõtle, teeb mind nukraks ka praegu. Üks kurvemaid ja suurimaid pisarakiskujaid, mida olen näinud ja sellepärast pole seda enda hellahingelisele naisele ka kunagi näidanud. On asju, mida ei ole vaja vaadata.

See on sedavõrd suurepärane film, mis on igavesti minuga, aga ma ei vaata seda uuesti - see on üks neist asjadest, mida kogeda suudan vaid korra.

2. "Kao ära"

"Kay & Peele" (MadTV) koomikuteduost tuntuks saanud Jordan Peele'i lavastaja/stsenaristi debüüt on õnnestunud ning võib pidada lausa üheks filmimaailma edukamaks, sest õudusmüsteerium "Get Out" (kohaliku nimega "Kao ära") annab tõeliselt ootamatu kvaliteetkino laksu, mis pealispindselt on õudne, kuid sügavamal lausa hirmus.

Mitmekihiline tugeva sotsiaalse sõnumiga eneseteadlik žanrihübriid on satiiriline teos, mis esitleb passiivset rassismi ja sellest tulenevat paranoiat kui kahesuunalist tänavat, kus kõik liiklejad on peagi laupkokkupõrkes hukkumas. Hetkel ei suuda mõelda ühtegi muud filmi, mis suudaks "Kao ära" stiilipuhtale poliitkorrektsust eiravale sotsiaalsele kriitikale konkurentsi pakkuda, sest Peele'i kui lavastaja nägemus on enneolematult selge ja tugeva sõnumiga. Eugeenika, rassipoliitika ja publiku peidetud eelarvamused loovad täiesti ootamatust kohast totaalse meistriteose, millest võibki rääkima jääda.

Peele'i oskus esitleda pöördeid, mida kõik teame tulemas ja mängida sellega kui paratamusega ning ikka üllatada, on värskendavalt hea ja veidralt kummitav, sest lugu elab edasi peale filmi lõppu. Sündmused saavad tähenduse, kui publik saab momendi puhata ja mõelda, et miks meie ühiskond on selline nagu see on. Esimesel pilgul tugevalt polariseeritud teema on esitletud graatsiliselt, kus rassism ei ole süüdistav ega ka raske koorem, vaid on veidralt paranoiline ning isegi humoorikas, jäädes endiselt õudusfilmi žanrile truuks. Paremini seda öelda ei oska, Tegemist ei ole õudusfilmiga, mis on tehtud telefoniga kusagil USA tänavanurgal siniste vilkuvate tulede taustal ega protestiga, miks kellegi elu on ka oluline, vaid ausa kommentaariga, miks meie kõik, kui inimesed, oleme rassistid. Või kas ikka oleme?

Olen filmist selgelt löödud ja selle headusest lausa häiritud.. Veatu meelelahutus, mis on provokatiivne ja väljakutsuv ning täpselt see, mida olen oodanud. Lihtsalt wow.

3. "Logan"

"Logan" on imeline hüvastijätt Hugh Jackmani 17 aastat kehastatud Wolverine'iga. Sõltuvalt kui suur karakteri austaja keegi on, aga pisarad on täiesti reaalne variant. Superkangelaste alažanr koos tugeva brändimise, kinokassade domineerimise ja järgede masstootmisega on Hollywoodi viimase kümnendi definitsiooniks, aga just "Logan" on kogu selle kaose ikooniks ning punktiks, kus need kõik kohtuvad.

Esmakordselt 2000. aastal suurele ekraanile toodud hullumeelne muskliterohke metallküüntega antikangelane on ilmunud üllatavalt suures koguses filmides ning olnud paljude stuudiote jaoks majanduslik päästerõngas. Jackmani rahvusvaheliseks superstaariks tõstnud roll ei ole kindlasti midagi auhinnalist või laineid löövat, kuid on keeruline kedagi teist Wolverine nimirollis ette kujutada ning just see annabki ärasaatmisele juurde selle nõksu, et klimp kurku tuua.

James Mangold, kes lavastas ka Wolverine'i eelmise teose nimega "The Wolverine", suutis välja kaubelda R hinnangu ning võttis sellest ka viimast. Filmis esitatud tulevik on tume, täis roppuseid, eriliselt vägivaldseid ja veriseid stseene ning terve aeg hõljub taustal fataalne must vari - see peab halvasti lõppema. "Logan" esitleb ennast nagu klassikaline vestern, kus kangelane läheb veel viimasele sõidule, et lahkuda stiilset ja auga. Oleks olnud lihtne lasta Wolverine'il leida lõpp eepilises superkangelastele omases lahingus või avastada uut R hinnangut, et leida mõni loovam lahendus, kuid minnakse hoopis teistsugust teed ning see tõepoolest töötab.

Inimlik pool ei kao kusagile ning lihtsad soovid on alles ka kõige jõhkramates mutantides. Tegemist ainulaadse koomiksifilmiga, mida on kohati keeruline sõnadesse panna. Võttis kaua aega, et saaksin antud teosest mingisuguse jutu kokku, kuid eks head asjad võtavadki aega. Kahjuks on žanr paraku selline kuhu auhindu ei jagata, kuid fännid on tänulikud ning kinokassa üpris lahke. Jackmani karjäär jätkub edukalt ning huvi X-Meeste vastu on suurem kui enne, seega on "Logan" parim Marveli film - täpselt nii hea see ongi.

4. "John Wick 2"

"John Wick" ilmus märkamatult 2014. aasta teises pooles, jättes kriitikud ja fännid suures imestuses kinosaali järgmist peatükki ootama. Kivinäoga Keanu Reeves on lõpuks leidnud endale selle ideaalse rolli, kus rääkimine ja emotsioonid on teisejärgulised, sest mehe ebaloomulikult sitke 52-aastane keha teeb kogu töö.

Suurepäraselt kirjutatud ja teemale kohaselt ekraanile toodud nüüdseks juba filmiseeria demonstreerib füüsiliste oskuste ja tippklassi koreograafia vormi puhtust. "John Wick 2" on mõnus kogus värsket õhku praeguseks lämmatama hakkavas märulifilmi žanris, kus domineerib ajuvaba plahvatuste rohkus, CGI, värisev kaamera, monteerimisega vaatamatuks hakitud võitlusstseenid ning igasugune kokkupuude reaalsusega. Chad Stahelski lavastatud teos hoiab kaamera paigal, kasutab pikki võtteid ja laia kaadrit, andes juurde nauditava visuaalse võimaluse kogeda näitlejate ja kaskadööride eluaegseid töövilju. Publiku ainukene ülesanne on istuda, aeg maha võtta ja nautida head kino.

"John Wick 2" armastamine ei ole isegi kuidagi piinlik või midagi, mida peaks vabandama - tegemist on meistriteosega, mis hiilgab mitmetes erinevates tehnilistes ja kunstilistes aspektides. Iga film võib verest punane olla, kuid "John Wick" hoiab vaataja fookuse osavalt esitatud universumi pöörasel kultuuril. Antud maailm on meeldivalt tagurpidi, kus ühe koera elu on väärt vähemalt 76 inimelu ning 1969. aasta Mustang veel paar tosinat. See on maailm, kus relvi ei osteta poest, vaid minnakse hinnalisse restorani, mille valik on maitsekas ja tehtud kliendi soovide järgi. See on maailm, kus ülikond tehakse kuulikindlaks ning juuakse koos järgmise ohvriga koos alkoholi. Kõige eest makstakse muidugi kuldmüntidega ning kogu see ülemõistuse pöörane maailm toimib, sest kõik seal järgivad reegleid.

Meelelahutus garanteeritud.

5. "Blade Runner 2049"

Denis Villeneuve on tänaseks saanud endale lavastaja maine, mida seostatakse otseselt kvaliteediga ning "Blade Runner 2049" ei ole mingi erand selles muljetavaldavas nimekirjas.

Peaaegu kolmetunnine gigantfilm on järg 1982. aastalilmunud Ridley Scotti ulmethrillerile "Blade Runner". Uue filmi peaosas on Ryan Gosling, tagasi on ka Harrison Ford (originaalse teose staar) lisaks muudele tuntud nimedele.

"Kaks võimalust eksisteerib. Me kas oleme universumis üksinda või mitte." Ulmefilmide maailmas magus pala esitab mitu eksistentsiaalset ideed, millel on reaalsed ja filosoofilised tagajärjed. Kas elu jookseb sügavamalt kui ainult see, mida meie näeme ja tunneme? Kõik see veidrus teeb kokku mitte ainult 2017. aasta, vaid terve žanri ühe meeldejäävaima, provokatiivsema ja hingeliselt materdava teose.

Kõik asjad selle filmi juures viitavad aeglaselt põlevale kunstifilmile, mida ainult hipsterid kusagil pimedas ühikanurgas lagunevalt seinaprojektilt vaatavad, kuid lootusetu maailm, milles eksleb mõtet ja kadunud last otsiv detektiiv, tõmbab endasse, poeb hinge ja jääb sinna.

See ja "Mad Max: Raevu tee" ("Mad Max: Fury Road") on ideaalsed näited, kui palju võimalusi on peidus küberpunk-lugudes kadunud inimkonna düstoopilistes seiklustest, Sedavõrd mahukas film on liiga suur, et seda kuidagi lühidalt edasi anda, mistõttu ei hakka isegi proovima. Tuleb lihtsalt ära vaadata.<

6. "A Silent Voice"

Jaapani animatsioonide saatus oli korraks küsimärgi all, kui Studio Ghibli uksed kinni pani. Muretsemiseks pole mingit põhjust, sest Makoto Shinkai imeilusad unenäolised teosed näitavad emotsioonide ulatust, Mamoru Hosada modernsed tehnofolkloorid panevad imestama rohkem kui peaks olema võimalik ning Studio Ponoc hakkab peagi esitama ümberkujundatud muinasjutte ainult neile omasel viisil.

Siia nimekirja võib lisada ka Naoko Yamada, kes on "A Silent Voice" lavastaja ja stsenarist (algmaterjal on manga). Naoko ei ole uus nimi, sest naine on olnud Kyoto Animation nimistus peaaegu 15 aastat ja enamustele fännidele tuntud nimi, kuid kuni tänaseni polnud temale veel päris enda originaalprojekti antud.

Tegemist on melodraamaga, mis leiab aset keskkoolis, kuhu saabub uus kurt tüdruk nimega Nishimiya, kellel tekib omamoodi suhe kooli klouniga Ishida. Lugu ei liigu päris selliselt nagu võiks arvata, mis on peale üllidetailse joonistamisstiili üks filmi suurimaid tõmbenumbreid. Tõsi, eelmise aasta lemmikuga "Your Name" võrreldes jääb kogemus tagasihoidlikuks, kuid oskus viia vana lugu uude suunda on siiski märkimisväärne.

7. "A Ghost Story"

4:3 ekraanisuhet hoidev film pole sobilik lastele, kuid mitte sellepärast, et see kuidagi õudne oleks, vaid sellepärast, et tegemist on elu, aja ja universumi keerulisi kontseptsioone lahkava teosega, mis proovib sellest kõigest luua ühe meloodilise poeemi.

Unikaalne ja orginaalne linateos toob kokku Rooney Mara ja Casey Afflecki, kellest viimane on nimetu vabakutseline helilooja, kes sureb autoõnnetuses. Mees siiski päriselt ei lahku, vaid naaseb kummitusena - klassikaline lina üle pea kahe silmaauguga. Ta vaatab vaikselt, kuidas tema abikaasa eluga edasi läheb. Siit algab lugu leinast teist pidi - surnud hing ei lase lahti elavast.

See on aeglase tempoga müsteerium, mis räägib ajavoolust ja leppimisest sellega, et ühel momendil aeg liigub ilma meieta. Film paneb küsima raskeid küsimusi nagu "kas see oligi kogu elu?", "mis edasi saab?" ja "kas me kõik ununeme sedavõrd kiirelt?". Umbes teise kolmandiku lõpus jääb mulje, et film on läbi, või vähemalt peaks olema läbi. "A Ghost Story" on raskelt neelatav teos, mille lõpus on 2017. aasta üks parimad 4-5 minutit, mida saadab Daniel Harti unustamatu muusika.

8. "See"

"See" ("It") on õudusklassiku Stephen Kingi samanimelisel romaanil põhinev õudusthriller, mis ammutab ainestikku 1990. aastal televisiooni jaoks loodud miniseriaalist, mis vastutas praeguse põlvkonna koulrofoobia (klounide hirm) eest. Miniseriaal on jätnud paljudele tugevaid mälestusi kui üks hirmsamaid filme, mis kunagi tehtud, kuid paraku pole selle õudus hästi säilinud ning tänased žanristandardid teevad tollest keskpärase põneviku.

Nüüd saan rahuliku südamega öelda, et 2017. aasta "See" on kvaliteetfilm, mis säilitab Stephen Kingi stiili, hoiab esialgse miniseriaali nostalgiat ning toob suurepäraselt tegevustiku üle tänapäevasesse ülikriitilisse keskkonda.

"See" on meelelahutuslik koletisefilm, mis pakub mitmekihilist õõva, keerulisi karaktereid ning ebamugavustunnet väga ootamatutest kohtadest.

9. "Geraldi mäng"

2017. aasta oli Netflixi ja Stephen Kingi aasta ja "Geraldi mäng" ("Gerald's Game") on üks neist pärlitest, mida tasub vaadata.

Carla Gugino ja Bruce Greenwoodi omavaheline ekraanipartnerlus töötab imeliselt. Lugu on lihtne - rutiinidesse mattunud abielupaar otsustab suhet vürtsitada ja minna eemal asuvasse järvemajakesse. Gerald (Bruce Greenwood) paneb enda naise käeraudadega voodi külge kinni, kuid siis sureb infarkti tagajärjel. Naine on nüüd voodi küljes kinni, pole võimalust vabaneda - algab ellujäämine. Samal ajal, kui naine vaevleb hallutsinatsioonide käes, on seal kandis ringi liikumas ka laipu ülesse kaevav sarimõrvar ja nekrofiil. Kõlab ju hästi?

Midagi oluliselt visuaalselt šokeerivat siin filmis ei ole, peale mõne häiriva stseeni, kuid ideed, mis taustal kõlavad ja minevikust välja tulevad läbi dialoogi surnud abikaasaga - need jäävad külge.


10. "Ema!"

Darren Aronofsky seni kõige julgem film on "Ema!" ("Mother!") ning hetkel räägin mehest, kelle repertuaaris on "Must luik" ("Black Swan") ja "Reekviem unistusele" (""Requiem for a Dream").

Šokidraama toob ekraanile Jennifer Lawrence'i ja Javier Bardemi suurepärase keemiaga veidra loo religioonist ja kultustest. Psühholoogiline õudus, vaimne ja füüsiline vägivald, hullumeelsus ja rõveduse söögilaud - kes ei sooviks seda vaadata? Selgelt mitte igale maitsele mõeldud lugu räägib nimetust abielupaarist kusagil suuremas majas keset aasa.

Mees on kirjanik, kelle toas on salapärane kristall, mis oli ainuke asi, mille kunagisest tulekahjust päästa suutis. Ühel päeval koputab uksele üks mees, kes jääb sinna ööseks. Järgmisel päeval selle mehe naine, siis peale seda nende pojad...ja veel ja veel inimesi. Elamine hakkab muutuma hullumajaks. PS! Ei soovita filmi nõrganärvilistele.

11. "Vaikus"

12. "Põgenemise rütm"

13. "Elu"

14. "Lõhestunud"

15. "Kui koletis kutsub"

16. "Kadunud linn Z"

17. "Jumanji: Tere tulemast džunglisse"

18. "Wind River"

19. "Vangla valitseja"

20. "The Villainess"

21. "After the Storm"

22. "Teispool lootust"

23. "Imelaps"

24. "Džungel"

25. "It Comes At Night"

26. "1922"

27. "20th Century Women"

28. "In The Center of The World"

29. "Hea aeg"

30. "Blade of the Immortal"

31. "Logan Lucky"

32. "The Red Turtle"

33. "Goodbye Christopher Robin"

34. "Brawl in the Cell Block 99"

35. "The Meyerowitz Stories"