Variety filmikriitiku hinnangul on "Tõe ja õiguse" rahvusvahelise leviku võimalused piiratud

 (42)
Variety filmikriitiku hinnangul on "Tõe ja õiguse" rahvusvahelise leviku võimalused piiratud
"Tõde ja õigus"Allfilm

Filmiportaali Variety filmikriitik Jay Weissberg arvustas Oscarite eelnimekirja jõudnud "Tõde ja õigust" ning leidis, et tegemist on suurepärase filmiga, millel on siiski üks puudus. Nimelt kirjutab Weissberg, et filmi rahvusvahelise leviku võimalused on piiratud, sest lugu ja selles peituvad teemad pole piisavalt universaalsed.

"Võttes arvesse, et see oli üks kuuest Eesti 100 filmiprogrammi abil rahastatud filmist, siis ei tule see üldse üllatusena, et Anton Hansen Tammsaare viieosalise romaaniklassika esimesel raamatul põhinev film hoiab ligi valemipõhiseid lahendusi ning kasutab keskkonna ja ajastu poolt kujundatud arhetüüpseid karaktereid", kirjutab Weissberg

Weissberg leiab, et kodumaal rekordeid purustanud filmi Oscaritele saatmine, on täiesti loomulik, aga film võimalused on rahvusvahelisel tasandil parimal juhul piiratud.

"Filmi kristlikud teemad on tähtsal kohal, sest näeme Andrest kogu aeg Piiblit lugemas ning lõpus antakse mõista, et ta muutus õelaks, sest ainult Jumala sõnadesse laskumine ja nende järgi elamine muudab kõik muu mõttetuks. Seda ideed rakendati ja arendati romaanis tõenäoliselt paremini, sest filmis liigutakse sellest liiga kiiresti üle", arvab Weissberg

Seotud lood:

"Tõe ja õiguse" rahvusvaheline versioon on Eestis 20. veebruaril linastunud variandist 16 minuti võrra (esialgne oli kaks tundi ja 45 minutit) lühem, sest kahe ja poole tunnisena suurendas see šanssi jõudmaks võimalikult paljudele filmifestivalidele. Mida lühem on film, seda suurema tõenäosusega see festivalidele vastu võetakse. See reegel ei kehti iga filmi suhtes, aga kõik sõltub festivalist ja filmist.

"Filmi pikkust ja korduvaid elemente arvestades ei veni film kordagi ja seda suures osas tänu suurepärastele näitlejatele, kes täidavad oma rollid nii võimsalt ka siis, kui on selge, et tegelased meenutavad rohkem nagu kirjanduslikke arhetüüpe kui reaalseid lihast ja verest inimesi", kirjutab Weissberg.

Weissberg leiab, et nende jaoks, kes pole Anton Hansen Tammsaare romaanidega kursis, võib film mõjuda liiga lihtsana.

"Ainult need, kes on romaanidega kursis, mõistavad, mis on filmis puudu, kuigi raske on maha raputada tunnet, et teksti kujul on tegu palju sügavama teosega, sest filmi jõudsid ainult põhilised elemendid ja poolikult paika pandud standardne sotsiaalfilosoofia".

Kokkuvõttes kiidab Weissberg filmi produktsioonidisaini ja üleüldist kaunist tervikut, aga ka operaator Rein Kotovi hingematvat tööd.