ARVUSTUS | Hüsteeriliselt jabur "Meelerahu" suudab siiski üllatada


Matthew McConaughey, Serenity
Matthew McConaughey filmis "Meelerahu" ("Serenity").Foto: Graham Bartholomew, Aviron Pictures/AP/Scanpix

"Meelerahu“ on thriller kalalaeva kaptenist Baker Dillist (Matthew McConaughey), kes on kirglik kalastaja, kuid eriti huvitab teda üks kindel kala, keda tal peaaegu mitte kunagi kätte ei õnnestu saada. See kala on nagu kinnisidee, mis peibutab meest nagu halb unenägu. Kui ühel päeval see mõistatuslik tegelane taas õnge otsast plehku paneb, haarab Bakerit meeltesegadus, sest see konkreetne kala jahib teda justkui tema enda mõtetes.

"Meelerahu"
Serenity
Global Road Entertainment, Starlings Entertainment, Nebulastar, Shoebox Films
režissöörSteven Knight
peaosatäitjadMatthew McConaughey, Anne Hathaway, Jason Clarke
Kinoveeb6
 Serenity
(2019) on IMDb

Õnneks ei jää Baker ainult kuskil kaugetes vetes ujuva müstilise kala peale mõtlema, sest juhtumas on ka palju muud. Nimelt pöördub tema poole eksnaine Karen (Anne Hathaway), kes on sattunud vägivaldse abikaasa küüsi. Naisel on nimelt plaan oma mehest vabaneda ja palub selles Bakeri abi. See abi aga ei ole lihtne, sest on lahenduselt kuritegelik ja paneb proovile kõikide osapoolte omavahelised suhted. Tegevustik areneb ja samal ajal kui Baker oma mõtetes ikka veel kala taga ajab, on eksnaise olukord muutunud juba väljakannatamatuks ja tal ongi tekkinud reaalne plaan oma abikaasa lihtsalt haidele sööta.

Selles filmis lööb hästi esile mingi "The Matrix“ efekt, kus ühel hetkel olemasolev reaalsus moondub. Kui esimene pool loost tundus tavaline ja lootust oli, et ehk tuleb siit midagi sarnast nagu näiteks Danny Boyle´i "Paradiisirand“ ("The Beach", 2000), siis teises pooles muutub kõik. Ehkki filmi pikkus on peaaegu kaks tundi, jäi mulje, et hakati kiirustama. Kahju, et seda salapära ei suudetud varjata, vaid hakati tükk tüki haaval vaatajale selgitama, mis on ühes reaalsuses ja mis teises.

Seotud lood:

Mängu tuuakse ootamatuid tegelasi ja keerulisi situatsioone, mis osaliselt tunduvad peategelase enda luulud, samas tahab filmitegija kangesti ikka selgitada, et tema fantaasiaküllase sisu taga on taaskord midagi uut peidus. Tõsi, mingil hetkel "Meelerahu“ tõesti jahmatab, aga kui ühest punktist üle saab, on juba selge, mis võiks edasi saada. Millegipärast tekkis vägisi tunne, et midagi läks nihkesse ja tänu liigsele kiirustamisele ja rohketele üllatusmomentidele, mida taheti pigistada hästi kiirelt ja palju, anti terve lugu liiga kergelt kätte.

"Meelerahust" oleks saanud väga hea film, kui lugu ise poleks nii hüppesse läinud ja kogu aeg midagi selgitada soovinud. Film röövibki korraks küll meelerahu ja tekitab isu, aga järgmisel hetkel lähevad mõtted juba teiste filmide peale, näiteks juba eelpool nimetatud "The Matrix“ (1999), aga ka "Saatuse büroo“ ("The Adjustment Bureau", 2011).

Kui enne "Meelerahu“ sarnaseid linateoseid vaadanud ei ole, on see tõesti omaette hüsteeriliselt põnev, aga kui varasemalt mingite sarnaste ootamatute üllatustega filmikogemus olemas, võib tabada kerge pettumustunne. Film on täis hetki, mis hakkavad nagu jubaa looma ja järgmisel hetkel löödi kaardid täiesti segi. Kõige viletsam on ilmselt see, et vaataja on küllalt tark, et läbi näha, mis selle kõige taga on. Kokkuvõttes polnud midagi halvasti, lihtsalt võinuks mõned nüansid jätta vaatajale üllatuseks ja mitte asuda neid poole pealt lahti seletama. Mingi suurem keerdkäik oleks võinud ka säilida.

"Meelerahu" pakub kindlasti hea elamuse, mida kaunistavad ilusad loodusvaated ja troopiline olustik. Lugu on nagu pusletükkideks lõigatud paber, mille tervikuks kokku panemisel saab vaataja meeliülendava ja haarava filmielamuse. Filmi muusika, mille on loonud helilooja Benjamin Wallfish ("Blade Runner 2049") on omal moel lummav ja kaasakiskuv ning sobib ideaalselt. See pole perfektne film, aga vähemalt pakub mõtlemisainet.

"Meelerahu" on praegu kinodes.