ARVUSTUS | "Skandinaavia vaikus" on rabav dialoogifilm, millesarnast pole varem tehtud


ARVUSTUS | "Skandinaavia vaikus" on rabav dialoogifilm, millesarnast pole varem tehtud
"Skandinaavia vaikus"A-tiim kommunikatsioon

Eksperimentaalse ja väga valusa kunstiteose "Risttuules" režissöör Martti Helde teine film "Skandinaavia vaikus" jätkab taaskord omapärase narratiivse katsetusega, aga kui debüütfilmi toetas ka vapustav tehniline külg, siis tema uusim film üritab silma paista teistsuguse loo jutustamise vormiga.

"Skandinaavia vaikus"
Skandinaavia vaikus
Three Brothers
režissöörMartti Helde
peaosatäitjadReimo Sagor, Rea Lest, Kaido Veermäe, Katre Kasaleht
Kinoveeb6
 Skandinaavia vaikus
(2019) on IMDb

"Skandinaavia vaikus" on hämmastav dialoogifilm, millesarnast pole väga palju varem tehtud. Me oleme harjunud teatud tüüpi dialoogifilmidega nagu näiteks Jim Jarmuschi "Coffee and Cigarettes" (2003) või Tommy Lee Jonesi "The Sunset Limited" (2011), kus tegelased on tihtipeale samas ruumis ja nende vahel toimub tavapärane dialoog. Vestluse käigus avanevad karakterid, nende taustalood, soovid, motiivid, tahtmised ja vajadused, aga neid kahte filmi ja enamjaolt kõiki dialoogifilme seob see, et vaatamata sisulistele erinevustele on nad sarnaselt üles ehitatud.

"Skandinaavia vaikus" eristub teistest dialoogifilmidest sellepoolest, et kasutab enamjaolt põnevikele omast võtet, kus ühte ja sama sündmust näidatakse mitu korda mitme erineva karakteri perspektiivi vahendusel. Seda on teinud näiteks keskpärane "Vantage Point" (2008), meisterliku Kurosawa "Rashomon" (1950), Brian De Palma alahinnatud "Snake Eyes" (1998), Quentin Tarantino "Jackie Brown" (1997), Alejandro González Iñárritu "Amores Perros" (2000) ja paljud teised. Ka mitmed ulmefilmid on kasutanud sama võtet, aga enamjaolt nii, et näeme ühte ja sama stseeni ja selles kogu aeg muutuvaid osiseid läbi ühe tegelase silmade. Antud juhul ei muuda perspektiivi vahetamine mitte kuidagi sündmustikku, aga loo õhustik muutub tänu tegelase vahetusele iga korraga pingelisemaks.

"Skandinaavia vaikus" A-tiim kommunikatsioon
Seotud lood:

Peamiselt autos toimuv film koosneb kolmest osast: mees (Reimo Sagor) räägib ja naine (Rea Lest) vaikib, naine räägib ja mees vaikib, mõlemad vaikivad. Iga osa toimub ühes ja samas ajas ning sama autosõidu vahendusel kolm korda uuesti, mis tähendab ka korduvaid elemente, aga kuna pärast mõlema tegelase esitatud teksti saame nende ühise mineviku kohta rohkem teada, siis mõjuvad korduvad stseenid iga kord ka teismoodi, sest teame tegelaste kohta rohkem kui enne.

Hämmastavaks dialoogifilmiks teeb "Skandinaavia vaikuse" see, et film koosneb kahest monoloogist, mis on lavastatud dialoogina, ilma et teine pool samal ajal ühtegi sõna ütleks. Kui lõpuks on mõlemad ära rääkinud selle, mida oma hinges nii kaua hoidnud, jõuame kolmanda osani, kus esmalt ootasin, et nüüd näeme nende vahel päris dialoogi, aga kui seda ei juhtunud, siis sain kohe aru miks: nad olid kõik üksteisele juba ära öelnud ning kõik edasised sõnad olid ebavajalikud.

Seda arvestades on tegu omapärase narratiivse eksperimendiga, mis õnnestub ainult osaliselt, sest isegi niivõrd vähese tegevusega (kaks tegelast, auto, lumine maantee) filmi lugu ei jagu tunni ja 15 minuti peale. Lugu saab otsa kohe pärast mehe esimest monoloogi ning enam edasi ei liigu, mistõttu on edasist väga raske jälgida. Peale esimest 30 minutit on selge mehe ja naise seos, nende minevik ja neid ühendav trauma ning kui lugu jõuab naise juurde, kes järgmised pool tundi räägib, on selge, et midagi uut tegelaste ja loo osas see enam juurde ei anna.

Kunstilise eksperimendina loodud dialoogifilmina on "Skandinaavia vaikus" siiski huvitav, aga tervikliku filmina jällegi puudulik, sest lugu ei üllata, jääb seisma ning kui hakkab lõpuks liikuma, siis on juba hilja, sest film saab läbi. Seetõttu mõjubki film nagu algus loole, mille teist ja kolmandat akti me kunagi ei näe. Samas tuleb au anda, sest sellist lugu oleks saanud väga tavaliste ja igavate võtete abil jutustada ning tulemus oleks olnud keskpärane. Kui "Risttuules" hiilgas tehnilise osa poolest, siis "Skandinaavia vaikus" paistab peamiselt silma narratiivse jaotuse ja muidugi ka näitlejatöödega.

"Skandinaavia vaikus" A-tiim kommunikatsioon

Raske on mõista aga seda, miks oli vaja jätta sisse stseenid, mis mängisid ette filmi väga emotsionaalse lõpuosa ja seal mehele avaldunud üllatuse. Jah, see oli üllatav mehe jaoks, aga mitte publikule, sest me juba teadsime, mis juhtuma hakkab. Sestap oleks võinud teha lõpus topeltüllatuse - nii tegelase kui publiku jaoks. See veider otsus võttis ära suure osa üllatava lõpu mõjust, aga samas jättis alles selle, mille poolest film säras - Rea Lesta ja Reimo Sagori näitlejatöö.

Näitlejate omavaheline mäng on seda hämmastavam, kui jälgida nende muutuvaid näoilmeid kummagi tegelase monoloogi ajal. Mõlemad justkui vastaksid teineteisele läbi pilkude ja liigutuste. See tuleb eriti tugevalt esile naise monoloogi ajal, sest mees, kes on oma osa juba ära rääkinud, kuulab nüüd teda ja vastab talle, aga mitte samal ajahetkel, sest ta on seda juba filmi esimeses pooles teinud. See monoloogidena filmi peale ära jaotatud dialoog kahe tegelase vahel kipub küll takerduma, sest lugu ei liigu enam ühel hetkel edasi, aga siiski võib seda pidada omapäraseks loo jutustamise vormiks.

Filmi keskmes on kahe katkise inimese lugu, kes üritavad leppida neid siduva minevikuga, et koos edasi minna. Lugu jääb isegi nii lühikese filmi juures napiks ning kummastavad süžeelised valikud tekitavad tõrkeid, aga narratiivne struktuur töötab, näitlejatööd säravad ning mustvalge pilt ja Mick Pedaja muusika liigutavad.

"Skandinaavia vaikus" on praegu kinodes.